Iga laps mõistab õiglust ja enese õigust – hoolimata oma vanusest tajub inimene ära, kui tema piire ületatakse ja teda vähendavalt koheldakse – jah, ta võib ja saab erinevaid uskumusi tõeks pidada ning harjuda toimuva ja talle osaks saavaga, kui normaalsusega, kuid oma sisimas ta teab tõde selle kohta, mis toimub ja miks see aset leiab.
Laps ise on elav info - ta kogeb erinevaid tundeid, mis annavad talle teada temaga ja tema ümber toimuvast ning tema emotsionaalne seisund on, kui baromeeter, mis näitab rõhu osakaalu – see on info selle kohta, kui kvaliteetne või mitte kvaliteetne on, vahetus keskkonnas, temale osaks saav ja võimalik olev, et iseendana olla ja elada parimal võimalikul moel edasi kasvavana – tema tegelikule potentsiaalile on koht ja väljund olemas.
Kui argine päev toob kaasa vajaduse ellu jääda, siis ei ole selles keskkonnas kohta vabana kasvamisele, vaid tegemist on vangistuse ja vägivallaga, sest enesena olemise vabadus on piiratud ja ise olemine takistatud. Igale inimesele, hoolimata tema vanusest, peaks olema tagatud elu, mis tähendab rahu, temaga arvestamist ja hoidmist – austus ja tunnustus peaksid olema normaalsus.
Miks mina pean tegelema enese õiguse tõestamisega ja enesele ellujäämise mehhanisme looma, kui minul on enese elule õigus? Miks mina pean elama koos inimes(t)ega, kes mind ei austa ja minust ei pea ja minuga ei arvesta? Miks minul ei ole õigust sellele, milles elan – selle ümberkujundamisele ja enesele sobivaks loomisele?
Alles hiljuti mõistsin, et minu kunagine igatsus/ vajadus/ soov Keila-Joa koolist ära minna ja kodus elada, ei lähtunud sellest, et emaga koos olla ja igatsusest tema järele, vaid sellest, et ära minna, enese jaoks valest, sinna, kus oli ka minul õigus olla ja elada – ema juurde kuuludes emaga samas elada – see seal oli ka minule kuuluv koht – ka minu kodu.
Ema oli see, kes ei valinud mind koju, kui oli võimalik mind kuhugi mujale saata – ta otsis ja kasutas võimalusi, et mina oleksin „enese huvides” ära seal, kus minul olevat parem – ööpäevases sõimes, ööpäevases lasteaias, Sanatoorses koolis (ilma reaalse haiguseta, kuid nn ostetud diagnoosiga), lastelaagrites (mitu vahetust järjest), sugulaste juures. Ei lugenud see, et minul oli halb või olin liigne seal, kuhu ta mind saatis – tema väitis, et kõik toimus minu enese huvides ja minule parimat soovides.
Kui vahel kodus olin käimas ja hiljem, kui mind enam ära ei saadetud, siis näitas ja ütles ta välja, et see kõik on tema Minu Oma – temale kuuluv ja tema õigus – minul ei olnud mitte midagi. Erinevate jõuliste meetmetega andis ta selgelt teada, kes on tema ja kes olen mina. Ta tõestas oma üleolekut ja teostas oma võimu – sel moel määras ta ära selle, kuidas mina sain olla. Mina pidin, minule antava eest, tänulik olema - mis siis, et see ei olnud minuga arvestav ega mind hoidev.
Kui inimene/ laps on teisest, asjaolude tõttu, sõltuv, siis ei tule teda selle eest karistada ega olukorda ära kasutada – nõuda, jõupositsioonil olijana, iseendale allumist ja teise enese Mina kaotamist. Ei ole õigust teha tegusid, öelda sõnu ja takistada iseolemist sel moel ja määral, et eesmärgiks ja tulemuseks on inimese/ lapse, kui Inimese vähendamine ja tema õiguste rikkumine.
Tuleb osata ja tahta teha vahet selles, mis on see, mida laps/ inimene – enese/ enesena kasvamiseks, arenguks, isiklikuks eluks vajab, kuid teisalt või ise endale anda ei saa – vahet sellega, mida laps/ inimene ei pea saama ja saab ise ära teha – on tema vastutus. Vajamineva andmine/ tagamine on vastutava inimese vastutust näitav tegu – lapsel/ teisel inimesel ei tule selle eest, iseenda väärtusetuks tunnistamist kogedes, iseendaga maksta.
Ja kindel on see, et ühes kohas koos elamisel tuleb järgida seda, et ühes olemine järgiks hea tava reegleid ja see oleks kõigiga arvestav - igal inimesel on õigus oma info välja ütlemisele ja ootusele, et sellega arvestataks - inimest toetatakse ja vajaminevad muudatused viiakse ellu.
Laps, kelle osaks saab ülekohus, kogeb endas ja väljendab endast protesti toimuva vastu – temas on sundus/ vajadus võidelda ja ennast kaitsta – samas kogeb ta ka haavatavust – vajadust olla kaitstud ja hoitud, sest situatsioon näitab, et omal moel on ta abitu ja väljapääsuta olukorras.
Laps, kes kogeb vägivalda Ema/ Isa/ täiskasvanu poolt teostatuna, on ebavõrdses olukorras – tegemist on kaheks lõhkuva situatsiooniga – Emal/ Isal / täiskasvanul on kohustus teda, kui Last hoida ja vastutus arvestada tema, kui vähemaga – kuid, kui see sama inimene ongi see, kes teeb ülekohut ja liiga, siis kuhu see laps saab minna ja, kellelt abi küsida. Lapsel ei ole kedagi teist – Kui minu Ema/ Isa mind ei taha, kelle oma olen siis mina?
Olemas olev info tähendab reaalsust, millega tuleb arvestada. See inimene, kes teostab teise inimese/ ka enesest sõltuja vähendamist, on vägivaldne ja manipuleeriv ning ületab piire – see inimene ei ole sõber ega lähedane, hoolimata lähedasest sugulusastmest – selle inimesega ei saa olla avatud ega arvestav avatud läheduse mõistes. Ega ole see ka armastus. See on elu paratamatus, millega tuleb arvestada ja mida meeles pidada enese poolt teostatud suhtluse läheduse, väljenduste ja sisu paika panemisel.
Konstellatsiooni alustades paigutab töö valinu endaga seotud inimesed väljale ja seab seejärel ennast ise nendest teatud kaugusele ja asendisse. Sageli ei ole alguse paigutus tõene - töös osalejad panevad ennast ise paika - nemad nihutavad ja pööravad ennast tegelikkusega vastavusse. See on see tegelikkus, mida igapäevases suhtluses otse ei räägita ja ausalt välja ei näidata, kuid ometi on just see kahe inimese vaheline aus vahemaa. Selline erinevus tuleneb enese eluga seonduvast läbitöötamata jäetud materjalist ja teoks tegemata otsustest ning täitumata jäänud vajadustest.
Enese teadlik paika panemine ei ole teisele, selle sama info, läbi tunnetest kantud emotsioonide, ette näitamiseks ja väljaütlemiseks - et muuda end ja muutu. Enesest teadlik olemine tähendab, et lõpuks ometi võtab inimene enese olevat tõena - ta ei vali enam uskuda enese vajaduste kohasesse võimalikkusesse ega tõestada enese õigust vajaminevale. Ongi nii nagu on päriselt.
Kui on olemas vajadus, mida ei ole võimalik selles suhteseoses täita, siis see tähendab, et tegelikkuses ollakse teisele inimesele liiga lähedal/ temaga liiga avatud/ temasse liiga panustav/ temaga liiga arvestav/ temale liiga allaheitlik st ei kehtestata enese piire ega jälgita ise enda vajadusi – inimene ise ei ole ennast tegeliku olevaga vastavusse viinud ja teisega seonduvalt enesele okey vahemaa, suhte/ suhtluse sisu ja tähendust paika pannud.
Minu elus on nii palju selliseid suhteseotusi olnud, milles mina ise ei olnud seda teinud - olin oodanud/ tahtnud ja seega vajanud, et teine valiks minuga sama – sama kõik selle, milleks mina olin valmis. Mina ise jätsin kõrvale info ja tähelepanuta selle, et see ei olnud võimalik ega teostatav, sest teine oli juba ammu, oma tegude ja valikutega, selgelt teada andnud – kus, milles ja mil moel tema valis ühenduse - kui üldse.
See nn enese kalibreerimise viga/ oskamatus tuleneb enese lapsepõlvest, mil väidetav tegelikkus ja teoks tehtud reaalsus ei läinud omavahel kokku – justkui pidi olemas olema see, mida ja, kuidas ei olnud olemas ja vastupidi - oli olemas see, mida ja, kuidas väideti, et ei ole. Manipuleerimine infoga ja vaiba jalge alt ära tõmbamised – Mine oma tuppa!/ Siin ei ole midagi Sinu! – Pandi komme sussi sisse/ sõim ja süüdistused tänamatust väites – Sina oled eikeegi!/ rahulik ja tavapärane suhtlus – see, mis oli ja kuidas tehti seda ei nähtud ega tunnistatud sellisena ega tõeks.
Kui siis olingi lähemal ja usaldavam ja panustavam ning kogesin, et teine ei vastanud samaga, siis mina ise ei viinud ennast vastavusse ega vähendanud enese osa ühenduses ega suhte tähtsust, vaid olin jäänud paigale ja teist, enesega ühte oodates, vajama. Loomulikult tähendas see seda, et minul oli halb – kogesin üksindust, välja jäetust, ärevust, viha, kadedust, kurbust – olin emotsionaalselt häiritud. Olin üleni ootuses selle järele, mida ei antud ja kogeda ei saanud - teist ei olnud seal, kus olin mina.
Suhete muutumine on loomulik protsess ja suhte algus ongi ühise tee ja ühes olemise algus – teekond alles näitab ära, mil moel see väljendub ja teostub. Oluline on enese reaalsusega kooskõlla viimine – õhus olevad märgid ja nähtavad võimalused, mis avavad kunagised vajadused, ei pruugi olla tõesed – need võivad näida sellistena, neid väidetakse olevat sellistena, kuid tegelikkuses see ei ole nii – see on pealispind, manipulatsioon lapsega, kes on elanud vägivaldsena väljendunud emotsionaalse ja füüsilise läheduse puuduses ja pidanud leppima enese reaalsusega.
On raske lahti lasta enesest – sellest enesest, kes näeb samasugust võimalust – selle hetke ainsat võimalust. Samal moel nagu möödunus on see võimalus tühi - see ei täida ega too soovitut. Mõistmine, et mina ei ole teise ainus võimalus – minus puudus see väärtus ja tähtsus, mis oleks pannud teist inimest just mind valima. Teine ei jäänud paigale ega leppinud enese jaoks mitte vajaliku/ vähe olulisega - teine valis mujalt või jättis üldse valimata.
Panustades, enese asemel, teisele inimesele, et tollega koos olla, unustab inimene enese ära – kui temal ei oleks möödunust mälestust, kui ta ei usuks paremasse tulevikku, kui talle ei oleks lubatud ja ta ei jätkaks pimesi sumamist – vaid tema ise saaks valida teadlikult ja kõikide võimaluste hulgast, kuidas ta siis valiks endale oleva – ka see teine, kas see koht, kas selline elu, mida ta näeb ja teab ja teostab, on tema aus valik või on see, millegi aseaine ja möödunust jäänud paratamatusega, kui väljapääsmatu olukorraga, leppimine.
Inimene, kes ei võta enese reaalsust reaalsena – eitab, kasvatab vajadust, loob puudust, kogeb ennast vähemana ja enese vähendamist/ enese vastast vägivalda, kuid ta ei lase endale olulisest lahti, sest mitte tema ei vali, vaid ta on Laps, kes endiselt ootab, kuna vajab nii nagu möödunus, et teine valiks teda esimesena välja ja ühte olema – Ema/ Isa valiks teda ka sel hetkel, kui tema neid ei vali.
Paratamatus ja väljapääsematus on põhjus, miks inimene on õppinud parandama, korda ja söödavaks tegema – see on uskumine, et ei saa valida, ei saa ära minna – ei saa vajaminevat muutust teostada – need on möödunust alles jäänud raamid ja "tõed", mida inimene kaasa veab. Inimesel on õigus EI öelda ja see ka teoks teha – LAPSEL, INIMESENA, ON ÕIGUS oma Emale/ Isale, kui inimesele, EI ÖELDA.
Inimesele on õigus öelda Ei, seda Ei-d ei öelda inimesele, vaid selle inimese käitumisele, valikutele ja väljendustele, mis teevad teoks vähendamise. Ütlemise mõte on teada anda isiklikest piiridest ja ootusest, et teine võtab enese eest vastutuse ja korrigeerib käitumist sel moel, et temaga on hea/ neutraalne koos olla.
Manipuleeriv täiskasvanu, vägivaldselt koheldud lapse minevikus, pööras selle loo ümber - vanem näitas, et piiride seadmine ja enese info välja ütlemine/ näitamine olid vägivald tema vastu - Lapsele ei olnud seda õigust antud. Taaskord on tegemist sellega, et tegelikkus ja sõnalise info edastus ei läinud omavahel kokku - vanem moonutas tegelikkust ning rikkus lapse enese toestamise ja määramise õigusi.
Siit tuleneb inimese hirm piire seada - isiklikud piirid näivad riivavad selle õigusi, kelle ette neid pannakse ja lõhuvad sel moel suhte ära - teine ei vali enam ühendust või piiride eelset lähedust ja ammugi ei vali too nendega arvestada või neid mõista. Teisel ei ole plaanis seda teha - too ei vali panustada rohkem ega täpselt, sest ta ei ole koos teisega, kui inimene inimesega, vaid mingi vajaduse täitmiseks või pealesunnitud kohustusest.
Vägivaldses ja manipuleerivas keskkonnas kasvanud lapsel on kaasas - ja mõnel ka kasutuses - meeletu kogus ümber pööratud "tõdesid". Tõdemine – kui inimene on enesega aus, siis ei ole teisel inimesel võimalik talle valetada - kui inimene võtab reaalsust reaalsusena, siis ei ole võimalik teda ootamatult tabada ega vaipa tema jalge alt ära tõmmata - inimene seisab reaalse ja pidava põhja peal.
Marianne
23.11.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar