Vajadus – on kindlas keskkonnas/ kindlate inimestega ühes/ kindlas situatsioonis ilmnev puudus – enesega seonduva parandamiseks/ muutmiseks on vaja, midagi juurde/ vähemaks/ teisiti. Vajadus annab märku, et inimene üksinda ei saa seda teemat lahendada – see on seotud veel kellegagi - inimene sõltub teis(t)est.
Vajadust kogeval inimesel on vaja õiget tähelepanu, toetust ja koostöö tegemist – tal on vaja seda teist, kes arvestaks temaga ja toetaks temale vajamineva tulemuseni jõudmisel. Selleks, et enesega seonduvast teada anda, edastab inimene oma info sellele, kellega seoses vajadus on ilmnenud/ kes on seotud selle kohaga, kus vajadus ilmnes/ kes on võimeline aitama seda teemat lahendada. Inimene edastab info enese ea, teadlikkuse ja väljendusoskuse kohaselt.
Kui on olemas see teine, kes ühineb teemaga, sest näeb võimalusi ja, kui on olemas see teine, kes näeb enesel vastutust, siis see teine mõistab edastatut, peab seda oluliseks ja vajadusel küsib/ täpsustab üle – see teine viib ennast looga kurssi ja aitab leida lahenduse, konkreetselt ja sobivalt, teema tõstataja vajaduste ja soovidega arvestades. Selles kohas joonistub välja Meie – tuge otsinud inimese kõrval on olemas see teine, kes on ühes ja toetab, sest see inimene ja temaga seonduv on oluline.
Kui see, kellele info edastati, võtab lugu isiklikult, siis see tähendab, et ta ei ole teisega Meie – ta on Mina, kes näeb teist Mina, kes ei ole enam sõber, sest on ohtlik. Ennast puudutatuna/ valena näidatuna/ emotsionaalselt häirituna kogev inimene ei tunne end teisega ühes olles turvaliselt. Ta teeb sammu – eemale ja eraldi olema, astub vastu seisma või põgeneb – ta teeb oma sammu lahku, sest talle tundub, et teine just sel moel tegigi.
Lugu isiklikult võtnu on solvatud auga Mina – kui teine inimene siis räägib talle, et Mina tundsin seda ja teist ning Minul oli siis ja seal ning Mina vajan/ tahan teisiti – siis solvatud auga Mina kasvatab ennast suuremaks ja laiendab kahe vahel olevat maad, sest ta näeb teises ohtu enesele – teine tahab solvunu Mina justkui endale ja ise see olla.
Solvunud Mina ei saa aru, kuidas saab teise Mina olla tema omast üle, olulisem, tähtsam – miks saab teise Mina käskida teda ja dikteerida temale ette tingimusi. Solvunu tahab, et tema Mina oleks samal moel tähtis ja oluline ning ta ei saa aru, miks teda vähemana näidatakse – teisel ei ole ju selleks õigust.
Solvatud auga Mina ei näe, et temal oleks vastutus hetk tagasi toimunus või teisega/ ühisega seonduvas – temal oli hästi ja temale sobis sinna maani, kuni teine tema rahus olemise ära segas. Või võtab ta tagataskust välja enese rahulolematused ja enese vastu tehtu. See tähendab, et lugu laieneb ja selles hetkes päevakorral olnud teema kaob suurendatud emotsioonide ja laiendatud teemade sisse ära.
Solvatud auga Mina teeb kõik endast oleva, et ta ei peaks üksinda enese jaoks vale tähelepanu käes seisma – ta otsib üles põhjused ja toob välja väited, kuidas hoopis see inimene, kes oma Mina teemaga lagedale tuli, peaks sel moel välja seatuna vaadata olema – näe vaata – Sinu süü on olemas - seal ja selles ja Sinus endas ka.
Solvatud auga Mina poolt edastatud info sisu - Mina ei pea teise Mina-ga arvestama – teise Mina ei ole minu jaoks argument – ta ei ole minust üle ega parem – esitades oma tõendid ma vähendan teda, et temast üle olla ja endaga seonduva üle ise otsustada – Mina ei allu ja mind ei huvita.
Solvatud auga Mina-ga inimene ei suuda/ taha vahet teha, millise tasandi teemaga on tegemist – kas see jääb isiklikule tasandile ja on ainult inimesest endast sõltuv ning tema poolt muudetav või puudutab see lugu ühist keskkonda, ühes olevaid inimesi, mõlemale kuuluvat, mõlemad on sama nimetaja alusel ühte seotud – kohaga, kus ollakse koos – ollakse tõestatult Meie.
Solvatud auga Mina-na reageeriv inimene näitab välja, et tema jaoks on tegemist kohaga – Minu Oma ehk Minu laiendatud Mina - seega ei ole teisel õigust olla, selle laiendatud Mina sees, vale Mina ja sel moel seda, laiendatud Mina, valeks muuta.
Solvunu ei vali mõista, et tema poole pöörduti, kuna vajadus ilmnes kohas, kus mõlema panus on oluline – see peaks olema kahe võrdse ja üksteisega arvestava koos olemine – ka tema käitumisest, valikutest, panusest sõltub, kuidas ja, mil moel selles keskkonnas olla on – info edastati, sest just tema tegevus häiris, takistas, lõhkus, vähendas – selline ei ole hea ühes olemine.
Ühe osapoole teema tõstatatus toob välja ühises toimuva ja teise vastus näitab ühes olemise kvaliteeti ja võimalusi ning ka selle, millise hinnaga see ühes olemine saavutatud on – see hetk, mil tegemist peaks olema koos töö tegemisega ühise eesmärgi nimel, näitab välja, kuidas ja, millistel alustel ühes olemine tegelikult toimib – kui lähedal ollakse ja, mis seob või eraldab.
See, kes on koos sellepärast, et tema peab, on asjaolude vang, kes ei kaunista ega arenda oma vanglat. Temal ei ole teisega ühist pidavat põhja – tema ei vali olla Meie, kus seistakse teise kõrval ja ollakse ühendatud. Tema on Mina, kes on teis(t)e Mina(de)ga sunnitult koos. Sellpärast ei ole vaja imestada, kui vastu kõlab – Kui ei sobi, siis mine ära! või Kui Mina Sinule ei sobi, siis Mina lähen ära!
Mina tasandile pidama jääv ei vali olla ühendatud ja ühes sellega, kes näib olevat tema Mina-le ohtlik – ta ei vali olemiseks sellist kohta ja tasandit, kus tal tuleks sellise teise inimesega arvestada ja ise endaga tegeleda – järgida teise poolt paika pandud isiklikke piire ja neid enam mitte rikkuda. Solvatu ei taha ega talu piire, sest need segavad teda olemast – tema ei taha ilma jääda privileegidest/ vajaminevast/ võimalustest, kui iseenda Minu Oma-st.
Piiride seadja poolt ära märgitud Minu Oma tähendab, et see koht on teise Mina kontrolli alt väljas – solvatud auga Mina ei saa aru, et on olemas Meie, mille sees olevatel Minadel on oma isiklikud piirid olemas ja nendega tuleb arvestada ja neid tuleb austada.
Takistuste ja kontrollimatuse tõttu vajab solvatud auga Mina enese jaoks sobivat Meie-t – ta proovib, erinevaid manipulatsioone kasutades, teist endale alluma ja kuuletuma panna, kuid kui see ei õnnestu, siis ta loob, vale Mina välja jättes, selle Meie endale ise, samas olevaid kasutades, samasse paika – sel moel eraldab ta enese jaoks vale ja saab vanal moel elamist jätkata - laiendatud Mina on olemas. Kuid ta ei mõista, et sel moel lõhkus/ lõhub ta algset tervikut ja tema poolt teostatud piiride ületamine on veel rohkem näha ja tunda.
Inimestel on loomulik soov kuuluda ja olla osa – kuuluda endaga seonduvasse ja saada sellest osa. Kui enese algus – perekond/ suguvõsa, kui tervik, on lõhutud, sest keegi on sellest, selle sisse, ehitanud isikliku ja endale sobiva terviku ehk enese laiendatud Mina ja tal on olemas samasse kuuluvad toetajad, kes temaga on ühinenud ning seda ühendust väljendavad nad nii nagu see olekski algne tervik – siis see tähendab, et solvatud auga Mina on seadnud ennast nr 1 rolli ja teised sõltuvad temast, sest kui nad temaga ei nõustu, siis ta eraldab ennast nendest ja neil väljajäetutel ei ole enam olemas seda, kuhu kuuluda ja, millest osa olla.
Seda ühes olemist ei tehta ega teostata sünnist tuleneva õiguse alusel, vaid nr 1 tõestab ja näitab olevas välja, et tema on see, kes määrab need ühes olijad, kes kuuluvad temaga, kui perekonnaga/ suguvõsaga kokku ja saavad sellest osad olla – see on infoga manipuleerimine ja inimeste käsitlemine enese isiklikest eesmärkidest lähtuvalt.
Algse terviku teadvustaja ja selle ühise eest vastutuse võtja teab, et olemas on ühine – tema arvestab sellega – see on kõikide algus ja seda ei kaotata. Solvatud auga Mina – kui Mina ei saa seda, mida Mina tahan, siis Mina osa ei ole – tema jaoks ei ole algset tervikut – on ellujäämist teostav Laps, kes lammutab olemas oleva, et ehitada, st teisi inimesi vajaminevalt käsitledes, enesele sobiv keskkond, samadest klotsidest, mis tal käepärast on – vajadusel ta lõhub ka selle ja ehitab uue või läheb ära teisale – temast jäävad järele vähendatud ja ära kasutatud.
Selles ongi vahe – üks teadvustab vääramatut ühist ja võtab vastutuse selles toimuva ja enese osa eest – tema ei lõhu ühist. Teise jaoks ühendav alus puudub – tema on teisega koos, sest ja kuni ta peab seda tegema või ta on nõus osalema – see tähendab, et kui tema saaks/ valib teisiti, siis tema seda koos olemist endale ei valiks – sellepärast ta seda ka ei hoia ega arvesta teis(e)ga ega võta tegelikus ühises toimuva eest vastutust – temale ei ole selle ja selles toimuva kvaliteet oluline.
Esimene inimene istub ümmarguse laua taga ja vaatab otsa reaalsusele. Teine on suletud keskkonnas, kuna temal, selles hetkes, puudub väljapääs sinna, kuhu tema tahaks minna ja kuuluda – tema ei ole ühise hoidja ega kõigile ehitaja – ta on kasutaja, kes valib olemas olevast endale vajaliku ja sobiva – jättes kõrvale kasutud ja valeks nimetatud.
See inimene, kes lõhub ja muudab enese, kuid ka teiste alguse tervikuid, järgneb enese vajadus(t)ele – tema loob/ valib endale selle, milles tema vajadus saab täidetud ja jätab seljataha selle, milles see ei ole võimalik. Tegelikkuses tähendab see seda, et täitmata vajadus, tema sees, on kogu see aeg olemas ja sellest tulenebki, et ta näeb ainsa lahendusena seda, et tema peab ära minema sellest või ära lõhkuma selle, milles tema vajadusi ei täideta – tal tuleb anda ja valida endale see, milles neid täidetakse.
Tema vajadus ei kao, sest see on seotud tema enda alguse tervikuga ja see on see ainus tervik, mida temal ei ole ja, mida ta ei vali. See tähendab, et teised kohad on aseaine pakkujad ja hetkelised lahendused. Teisal ei saa tema vajadus kunagi täidetud – seal jääb ta januseks ka siis, kui talle näib kuuluvat hulk laiendatud Mina-sid, milles olijad on valmis või sunnitud tema jaoks olemas olema.
Vajaduse alles jäämine tähendab, et ta ei saa ühendust endaga, kuna tema ise on enese alguse terviku enesele keelanud ja ta on solvatud auga Mina – ta ei ole Meie - ta ei ole ühendatud möödunu ega tulevikuga, sest ta on keeldunud enese alguse tervikuga ühe laua taha istumast ja sellest osa olemast ning sellesse enesest osa andmast.
Olles solvunud Laps, kellel puudub enese algusega elav ühendus - tähendab see seda, et inimene ei ole õppinud vahet tegema tegelikul ja, kellegi teise poolt loodul – see inimene ei ole õppinud selgeks elutervet enesekehtestamist ega ole ennast lahti ühendanud, kellegi teise poolt loodud, tervikust.
Ta ei saa seda teha ega näe selleks põhjust, sest tema on võtnud seda tegelikkusena ja tahab olla seal see, kellel on teis(t)ega samad õigused ja võimalused – kuid ta ei saa mitte kunagi olla teise poolt loodud süsteemi autori/ omanikuga sama – selles süsteemis on olemas nr 1-ga tähistatud koht ja see kuulub alati selle süsteemi loojale/ omanikule ning too ei loobu sellest, vaid teostab enesekaitset ja tegeleb vaenlase kõrvaldamisega/ allutamisega, kui ilmneb oht temale kuuluvale kohale.
Olles sellise kogemusega laps, kes elas reaalsuses nii nagu peeglitagune maailm oleks tegelikkus – on tegemist manipuleerivat käsitlemist kogenud lapsega. Siis, kui selle süsteemi nr 1 püsis rahulikuna ja tolle emotsionaalne seisund ei saanud häiritud, siis näis, et koos olemine oli võimalik ja lapsel, lapsena, oma koht olemas, kuid kui nr 1 sai häiritud ja tollele ei sobinud lapse või kellegi teisega seonduv, siis sai laps teada, et temal ei ole sealses kohta ega sealsele õigust ja ka seda, et tema ei olegi tema.
Sellise lapse sisse jäi täitmatu vajadus olla oma Emaga/ Isaga/ Vennaga/ Õega/ Vanaema/ Vanaisaga jne sama ja ühendatud – lapsele jäi vajadus omada selget ja kindlat teadmist, et ühise laua taha on temale olemas koht ja tema on alati sinna oodatud ja lubatud. Täitmata jäänud vajadus tähendab, et ta soovis seda näha ja kogeda selles reaalsuses, kus seda ei olnud.
Tegelikkuses on Inimeste Maailma sees väga palju kunagisi Lapsi, kes ei saanud oma elus mitte kunagi selle vajaduse täidetust kogeda – nende vanemad/ sugulased, erinevate sugupõlvede jooksul, ei lasknud kellegi teise poolt ehitatud ja üleval hoitud süsteemist lahti – päriselu mängiti maha peeglitaguses maailmas – tegeliku laua taha koos sööma ei istutud ja terviku ühes olemist ei pühitsetud ega sellest osa olemist ei tähistatud.
Need ühes olemised ja ühisega seotud tähistamised/ olulised sündmused, mis said peeglitaguses maailmas olevatena läbi viidud ja, milles alguse tervik ei olnud terveks jäetud – kõigile ei olnud kohta kaetud/ solvunud valisid seista ja istuda eraldi/ pealispind erines sisust - kandsid edasi vähendamist – inimesed ei valinud olla koos Inimestena ja Inimestega.
Suguvõsa ja perekonda tähistavate ja märkivate koos olemine ja kokku saamine, vähendatuna ja muudetuna, tähendas, et tegeliku perekonna ja suguvõsa väärtust hoidvad teadmised olid asendatud, kellegi teise, isiklike eesmärkide täitmiseks vajaliku ja tegelikkust moonutava, manipuleeriva infoga - ühes olles, kuid mitte ühena olles, oli see sõnum see, mida anti ja kanti ajas edasi.
See on ka üks põhjus, miks mõned inimesed ei saa lapsi ja mõningad suguvõsaharud sulguvad - süsteem korrastab ennast - sel moel kaob see, mis annab edasi ühist vähendavat infot ja lõppeb see tegevus, mis vähendab kõikide alguse tervikut.
Marianne
07.11.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar