Inimene, kuuludes erinevatesse süsteemidesse, on osa erinevatest süsteemidest. Inimestest koosnevaid süsteeme saab olla suuri – inimkond/ ökoloogiline keskkond/ suguvõsa/ kindla riigi, linna, küla ja kortermaja elanikud, koolipersonal/-õpilased, firma omanikud/ töötajad jne – kui ka väiksemaid – perekond, klassi õpilased, rühma moodustajad, sõbrad, töökaaslased, mis iganes põhjusel x arv inimesi koos jne. Igas süsteemis on tegemist kindla struktuuriga – kuidas ja, kelle poolt see on ehitatud/ kuidas ning kes hoiavad seda alles/ töökorras ja, mis põhjusega see olema sai/ olemas on – mille/ kelle jaoks see on olemas.
Enese ümber ringi vaadates tuleb tõdeda, et põhitõest – iga süsteemi osa on oluline ja teistega võrdne – ilma temata ei saa olla tervikut – temaga toimuv mõjutab kõiki selle süsteemi osalisi - vaadatakse liigagi sageli mööda ja see väidetakse tühiseks – elaval on õigus tõestada ja teostada ennast ja, mis siis, kui keegi saab haiget või kaotab või kaob – see saab osaks sellele, kes ei ole oluline ega väärtus ennast teostava inimese jaoks.
Ei ole vahet asukohal või ajastul, inimene on inimene, kelle elus tuleb ette ühte ja teist ning just selletõttu lõhutakse ja muudetakse tervikuid – sellest/ selles, jõudu kasutades/ infoga manupuleerides, eraldatakse kedagi või takistatakse kedagi olemast talle kuuluval kohal või keegi võtab, kellegi teise koha ära või keegi annab ise oma koha ära või keegi, kes tegelikkuses sinna ei kuulu, trügib ise sisse või lisatakse juurde.
Süsteemis, mida muudetakse isiklikest huvidest ja eesmärkidest lähtuvalt, vähendatakse kõiki selles olevaid. Isiklik tähendab Mina – kuidas on Minu-l, mida saan Mina, mida Mina vajan, mida Mina ei taha – mida ja kuidas Mina tahan. See Mina on sageli Laps, kes ei arvesta teistega ega teiste piiridega ega tervikuga – tema ise on kõik - kõige sellega, mis/ kes on tema Minu Oma. Lapse maailm on piiratud ja tema teadlikkus nigel – üsna sageli ta ei näe, sest ei oska ega pea, kuid ka ei taha vaadata, enese Mina-st kaugemale.
Lapsed kasvavad suureks, kuid liigagi sageli jäävad nad samasugusteks Lasteks, kes nad möödunus olid – vahetult nendega seonduv ja tegelikkuses ka kaugemgi veel jääb Mina Maailmaks – kontrollitavaks, kontrollile alluvaks, vajaduste täitmiste ja tähelepanu saamise allikaks. Maailm, mis ei sobi enesele, mängitakse ja nimetatakse ja ehitatakse, Laste poolt, ümber – valitakse enesele sobiv ja ollakse, jättes kõrvale vale, sellega üks – seda, keda või mida ei taheta, sellele ei ole enesega ühes kohta.
Laps peab ennast, kindla või kõikide enesega seotud, süsteemide keskpunktiks – kõikide tähelepanu on suunatud temale. Laps peab end, kindla või kõikides enesega seotud, süsteemides nr 1-ks – tema ja tema vajadused tulevad esimesena. See tähendab, et teised ei ole temaga võrdsed ning seda, et teised on, tema jaoks, olulised Lapse vajadustest lähtuvalt – kes tagab, kes takistab, kes konkureerib, kes keeldub – see info annab aluse selekteerida enesele vajalikud/ sobilikud välja ja koostada endale õige süsteem – see, milles tema on nr 1.
Loomulikult tuleneb selline lahendus enese möödunust – sel moel tagab Laps enesele selle, millest temal oli puudu või mida talle keelduti andmast või millest ta jäi ilma. Enese vajaduste järgi koostatud süsteem tagab, et, Lapse jaoks, vale on välditud ja õige on tagatud ning tema vajadused teistele olulised. Omal moel on selline lahendus, kui katse suunata enesele tähelepanu ja muuta enesega seonduvat, isikliku arenguga seonduv õppimist tähistav peatükk – normaalne ajajärk täis kasvamise teekonnal.
Kuid siis, kui enesega seonduv süsteem on juba paigast ära ja see ei vasta alguse põhjusele ja ülesehitusele, vaid algus on lõhutud ja kedagi vähendatakse st ei peeta oluliseks ega lasta tollel olla tema kohal ega nähta temas väärtust ega anta võimalust luua enesele, kui ühisele, enamat - siis on tegemist korrast ära süsteemiga – ennast nr 1 pidav on endale, tegelikku süsteemi enese soovide/ vajaduste järgi kasutades, oma süsteemi loonud, algse süsteemi osaleja(i)d allutanud ja hoiab seda, enese kuuluvat tervikut, enese kontrolli all.
See tähendab, et sellises keskkonnas kasvanud laps, on segaduses, kuna teda on, olulise infoga manipuleerides, petetud – sellel lapsel puudub iseenda tegeliku koha mõiste ja sisu. Ta on seal ja see, kuhu teda asetati ja, kellena teda näidati/ nähti. Samas on tal olemas eneseteadvus ja tegelikkuse tajumine, kuid need on ähmastunud, sest ta ei ole mõistnud algset tervikut – ta on selles olemas, kuid temaga seonduv Oluline Teine ei ole teda algse süsteemi järgselt vastu võtnud – lapsele kuuluvat kohta aktsepteerinud ega seda lapsele jätnud.
Jah, lapse jätab Lapse kohast ilma see ema/ isa, kes tahab/ vajab endale teistsugust rolli, kui tal tegelikkuses selles või sellega seonduvas süsteemis on ja ta valib lapse enese poolt valitud rollile partneriks – erineval moel tegutsedes sunnib ta lapse endale sobivasse / vajaminevasse rolli. Sel moel võetakse Lapselt õigus iseendale – vanema poolt loodud süsteem näitab teda, enesega mitte kooskõlas olevas, rollis olevana – laps on, kuid ta ei ole enese kohal – ta ei saa kõndida enese teel.
Sellise kogemusega laps vajab enesele kohta – oma süsteemi, kus tema saab olemas olla ja teda ei vahetata välja ega sunnita, kellegi teise jaoks õige ja sobiv olema. Sageli saab sellisest lapsest suur Laps, kes lõhub erinevaid süsteeme, et enesele sobiv keskkond luua, vajalikud ja sobivad inimesed välja valida ja iseendale kindel koht tagada.
Sellisel moel käituda valiv inimene ei arvesta tegelikkusega ega sellega, mis tema tegude tagajärjel olema saab – ta lõhub seda, mida tema ise ehitanud ei ole – ta loob vähemat, sest kuigi, näiliselt, ta loob ja õitseb ja teostab ennast, siis tegelikkuses ta ei arvesta sellega, mis temaga seondub – ta on osa süsteemist ja kõik sama süsteemi osad on temaga võrdsed – ei ole erinevaid tube ega korruseid ega suletud uksi – kõik istuvad sama laua ümber – see on ümmargune ja kõik on üksteisega ühendatud – see, mida iga selle süsteemi liige teeb, jõuab, ringi läbinuna, tema endani.
Sellise lapse traagika seisneb tegelikult selles, et ta ei ole ennast lahtiühendanud sellest kunstlikust süsteemist, milles ta elas. Seda tegemata on ta endiselt ilma oma päris kohata – ta ei ole seda vastu võtnud, sest ta näeb ja kogeb seni, kuni ümberkujundatud süsteemi hoitakse elus ja tema selles osaleb või selle poole püüdleb, ennast selle osana.
See on lihtne pettus, sest õige süsteemi osalised on ka selle teise sees osalised – see, mida inimene näeb ja kogeb välises, ei ole tema enese alus ega see struktuur ja põhjus, millest ta on päriselt osa. Sellisel lapsel on väga raske lahti lasta olevast, sest siis ei ole tal justkui midagi olemas – temaga seonduv süsteem mängib kindlate rollidega mängu, milles ei temal, kui ta selles osaleb, ega kellegi teisel, ei ole enese õiget kohta jalge all.
Sellise mineviku ja tegelikkusega lapsega käib kaasas vajadus kuuluda ja omada kindlat kohta – temale antud ja teiste poolt tunnustatud tema nimelist kohta. Täitmata vajadus, enese algtasandil, tähendab, et ta kogeb puudust samasugustes situatsioonides – süsteemides, millest ta on, erinevate asjaolude ja põhjuste järgi, osa sel moel, et ta saab neist ära minna - need ei jää temaga, kui ta neid ei vali – neis näeb ta võimalust ja ülesannet jõuda enese põhjani välja – olla ühte liidetud algtasandil. Vajadus jääb alles, sest seda ei ole võimalik teostada – need ei ole sellised süsteemid – need ei ole enese loo algus.
Süsteem, milles ei olda võrdsed – keegi on nr 1 – tähendab võitlust enesele kuuluva koha ja oluliste vajaduste täitmise pärast – privileegid, õigused, tähelepanu – see tähendab, et toimuv on tasakaalust väljas – alati ei arvestata tegelikkusega.
Ühe vajaduste esiplaanile seadmine tähendab, et teiste omad jäävad tähelepanuta ja nendega ei arvestata, sest see, kellele kuulub süsteemis koht nr 1, näeb ja tajub, teiste vajaduste/ soovide/ tahtmiste ilmnedes, et teda tahetakse kõrvale jätta ja temaga ei arvestata - sel hetkel kogeb ta ohtu ja vajab süsteemi korrastamist – enesele ja teistele info edastamist ja sellest kinni pidamist, et tema on ja jääb nr 1-ks.
Algsest erinevas süsteemis osaleja, kellega ei arvestata, tajub olukorda kiusamisena ja enese vähendamisena - temal ei ole võimalik, selles, endaga seonduvat muuta. Selle inimese ülesanne on jõuda enese selguse ja teadlikkuseni ning teostada enesekehtestamine. Vaja on korrastada algsüsteem ja võtta vastu enda sealne koht ning selle sammuga teha teatavaks oma piirid ning see, kes ollakse ja, mida ollakse tegemas – sel moel astutakse välja valest süsteemist.
Enesega seonduvas, enese vajaduse täitmata jäämist kogeval inimesel on toimivast süsteemist lahti laskmine raske ülesanne siis, kui keegi teine - sageli just see nr 1- on tema jaoks olulisem endast. Omal moel ta sõltub sellest teisest - see teine on näidanud välja ja andnud teada, et on inimesega ühes ja pühendab talle, talutavat/ head, tähelepanu siis, kui mängitakse tema mängu, kuid kui seda ei tehta, siis ta inimest endaga ühte ei vali ja tähelepanu saab olema, kui seda talle üldse pööratakse, karm ja vägivaldne.
Täitmata jääva vajaduse ilmnemine tähendab ka seda, et algne süsteem sel juhul ei loe ja seda ühendust, milles ollakse võrdsed, Oluline teine ei teosta ja selles ei osale – puudub hea ja töötav kontakt enese alguse ja teisega tegelikult ühendavas loos. Vajades, koos ja ühes olemist, valitakse see süsteem, milles see on võimalik.
Mida kauem surutakse ennast alla ja osaletakse, enese jaoks, vales – mida kauem on, enesega seonduvas, teine esimesel kohal - seda enam on tundeid, mis on kohale toonud erinevat informatsioon, seda enam on emotsionaalset häiritust ja sõltuvust ning kogu lool pimedat sügavust. Seda enam on vaja jõudu, et kütkeist lahti pääseda. Seda suurem on võitlus, õiguse eest, olla töötavas olevas iseendana olemas - olla iseendana enese koha peal.
Teise mängus ei ole enesena olemine saavutatav – teine ei vali oma mängu tegeliku alguse vastu vahetada. See, kes on kogenud nr 1 olemist, see ei taha sellest võimalusest ja selle kohaga kaasnevast võimust lahti lasta. Ta tunneb ja näeb enesele ohtu ja manipuleerib infoga, et vajaminev koht ja enese tähtsus alles hoida. Sel hetkel, kui enesele allutatu ja enesest vähendatu tahab õigust enesele ja ka teise poolt tunnustatud õigust iseendale, toimuvad teod ja esitatakse näited ning tuuakse välja väited, kes on olulisem – usu, kuuletu ja tea oma kohta.
Kunstliku süsteemi looja/ nr 1 tõestab, et temaga ei olda võrdsed – tema ei taha enese kohta kaotada – ta ei taha oma privileege ja tähelepanu kaotada – ta ei taha olla lihtsalt tema ise, sest siis on ta tagasi enese möödunus, kus tema ei saanud ja, kus temal ei olnud. Seega ta valib oma süsteemi, mis tähendab üle teis(t)e piiride astumist – ta kasutab ka teis(t)e võimalusi ja ressursse – ta kasutab ka algse süsteemi võimalusi enese huvides ära.
Selline inimene ei mõista teha vahet olevikul ja minevikul – ta on ajas üks – ta on Laps, kes otsis ja vajas endale kohta, kus tema oleks oluline ja tema vajadustega arvestatakse ning teda ei sunnitaks osalema, kellegi teise mängus vahendina. Ta ei taha olla tähtsusetu ega vähendatu – ta ei saa olla vähem olevast, sest talle tundub see kaotusena, kõrvale jäetusena – ta kogeb seda ohu ja ärevusena. Tema vajab oma mängumaailma.
See, kes valib enese selguse ja teostab eluterve enesekehtestamise, on enese kohale tagasi pürgija – teise, enese piiridest, välja lükkaja – keeldumine, kaasa mängida, lööb senise olukorra sassi ja näilise tasakaalu paigast. Enese poole püüdleja kukutab nr 1 troonilt – too kukub justkui põrmu, sest nr 1, kui mängujuht, ei ole harjunud enese piiride väiksuse ja enesel olemas oleva vähesusega. Ta tahab tagasi troonile – valitseda enesega seonduvat, st kontrollida ka teis(t)e Maailma.
Piiride püsides ja mängust väljudes algab tasakaalustamise protsess. Kui kukutatu mõistab toimunut, siis toimuvad läbirääkimised ja arutelud. Kuid, kui ta ei mõista, siis käivitab ta sõja – inetu ja räpase – varjatu või avaliku – lahingus, enese nimel, on kõik lubatud. Tema ei mõista enese tegude tagajärgi – see ei huvita teda ja ega ta võta nende eest ka vastutust – temal on käsil püha sõda – enese Maailm – enesele kuuluv süsteem tuleb töökorras hoida – sõltlane vajab endast sõltujaid - ta ei anna neid kunagi vabaks ega toeta nende iseseisvumise teekonda ega näita neid Inimestena, kes on temaga samad.
Isiklike huvide alusel, kuid sellega tervikut lõhkudes ja sealses olijaid vähendades, moodustatud süsteemis osaleja omab emotsionaalset ja/ või materiaalset sõltuvust – ka kaude – ta on huvitatud saama seda, mida tema ise "ei saa”/ temal endal "ei ole" - tema ise ei vali seda endale anda või ta tahab seda paremal moel, kui tema ise saaks või selle tagamine on talle ebamugav/ koormav/ vabadust võttev või ta ei näe põhjust ise vastutada enese eest või ta kogeb/ usub endal olevat alles siis, kui teine näeb teda/ temal olevat.
Sõltlased on kunagised Lapsed, kes kogevad vajaduste täitmata jäänud puudust ning ootavad, endiselt, et Oluline Teine kompenseeriks neile möödunu – annaks neile selle aja, milles ja selle koha, kus nad saavad olla Lapsed - kuid Laps on ajutine iga ja üks inimese rollidest - osa tema tervikust.
Kui Laps on nr 1 ja olulisim, siis see tähendab, et tegemist on süsteemide segadusega - inimene ise on enese, kui terviku, lõhkunud ja Lapse enesest tähtsamaks teinud, sest enese, kui Lapse, vajadused ja sõltuvused määravad selles inimeses ja selle inimesega toimuva - rolli, tasandi ja eesmärkide valimine ning lahenduste otsimine/ täide viimine saavad alguse Lapsest.
Lapsepõlves osaks saanu oli inimese reaalsus - sama on tema olevik - oluline on teadlikkus selle kohta Kes ja kus ollakse - erinevate süsteemide vahel vahe tegemine - omanikuga, kes on enesele olemas olevast ise vajamineva ehitanud, süsteemis ei ole Inimesel vabadust ega iseendale kohta - ka selles mitte, milles tema ise, kui Laps, on esimesel kohal.
Marianne
04.11.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar