Sageli võlub inimesi, teise inimese juures, tema aval naeratus ja naeru helisev kõla – justkui õrn kelluke oleks helisenud ja päike pilve tagant välja tulnud. Naeratus paitab ja naer tõstab tuju. Vabastav naer viib kaasa ja aitab positiivsele lainepikkusele tõusta ja samal moel vastata. Vallatule naerule ei suudeta eriti kaua ükskõikseks jääda – enesele märkamatult tõusevad suunurgad ja inimene lõkerdab teisega ühes – ei ole midagi vabastavamat ega ühendavamat, kui naerda koos avatud südamest tulevat naeru.
Suunurgad on üles poole maalitud ka narridel ja klounidel ning ka Jokkeril. Nende väline ilme näitab neid naeratavatena ka siis, kui nad nutavad või tõsised on. Suunurgad on samas asendis ka siis, kui nad on julmad ja teevad kurja. Sellised tegelased kuuluvad õudusfilmide juurde – nemad muudavad filmi judinaid tekitavalt õudsemaks, sest tegemist on psühholoogilise manipulatsiooniga – hea ja ohutu on halb ja ohtlik.
On lapsi ja ka inimesi, kellel ei ole vaja minna kinno või tsirkusesse, et kogeda psühholoogilist käsitlemist – nende enese elu ehedus on võrdne õudukaga, kuid see erineb, vabast valikust ja selgelt rollis esinevatest inimestest, sel moel, et nemad ei saa osaks saava seest ega eest ära minna ja tegelikkuses ei mõista enesega toimuvat, sest nende normaalsus ei ole normaalne eluterve kasvamise/ elamise keskkond.
Manipuleerimine on edastatavale infole, tähelepanu suunamisega kinnitatult, kindla tähenduse andmine selleks, et käsitleda teist inimest/ keskkonda enese huvides. Manipuleerija on see, kes ei mängi avatud kaartidega, vaid proovib jõuda vajamineva tulemuseni kaude – tema eesmärk on säilitada enese nägu positiivse tegelasena/ õiget rolli kandvana, kuid kasutada, sel moel väljendudes, teist inimest allutavaid/ vähendavaid tehnikaid ja taktikaid.
On midagi, milles manipuleerija räägib tõtt, kuid enamus temast valetab – ta ei näita ega ütle välja asju/ tegevusi/ tahtmisi/ vajadusi nende õigete nimedega. Ta moonutab ja varjab selleks, et säiliks see, mida ta hoida tahab selle jaoks, et saada see, mis teda isiklikult huvitab. Ta ei ole valmis vastutama enese vajadustega kaasnevate tegude eest ega taha võtta vastutust enese vajaduste eest endale – tema saab/ tahab kasutada selleks teist inimest.
Teist inimest käsitlev näitleb välja, et kõik see, kuidas tema isiklikult väljendub ja valib olla, on kellegi teise poolt põhjustatud ja kellegi teise poolt valesti/ ülekohtuselt tõlgendatud – kui tema teeb haiget ja vähendab teist inimest, siis on põhjuseks see, et hoopis temale on tehtud liiga ja temal on õigus sellisele valikule/ väljendusele – kellelgi teisel ei ole õigust näidata seda tegevust teda halvustavalt. Ta keeldub arvestamast teise inimese isiklike piiridega – ta on meister neid ületama sel moel, et nähtvaid jälgi justkui ei ole ega jää, kuid teine inimene tunneb ennast halvasti ja ära kasutatult.
Manipuleerimine on selgeks õpitud käitumine – see on ülevõetud enesega seotud süsteemist ja/ või jäänud kasutusse lapsepõlvest – teine annab/ tagab vajamineva/ teine vastutab. Üks asi on siis, kui tegemist on asjade ja, millegi jaoks loa saamisega, kuid hoopis teine asi on siis, kui lugu puudutab isiklikke tundeid ja eneses toimuvat ning sellega keeldutakse ise tegelemast.
Sageli ilmneb manipuleerimine ühises elus ja koos olemistes – sel moel varjatakse tegelikku koosolemise põhjust, varjatakse/ eitatakse oma tundeid ja vajadusi, teise inimese tähendust endale ja enese poolt paika pandud läheduse astet ja suhte sisu.
Manipuleeriv inimene on otsustanud, et tema ei saa/ ei vali olla see, kes ja milline ta päriselt on/ tahab olla - ta esitleb/ väljendab ennast teistsugusena – see tähendab, et tema on seal ja on selline, kus ja milles teda tegelikult ei ole ja kes ta päriselt ei ole – see tähendab, et tema ise ja tema poolt antavat jääb puudu ja see loob temaga seonduvas/ seonduvates vajadusi, mida teistel ei ole võimalik täita – need tuleb, ühises/ teisel, kas ise kompenseerida või vajaduste täidetuse poole püüeldes, enese kohta valesid andmeid esitava käest oodata - sel moel ollakse manipuleerijast sõltuv ja vajatakse teda.
Manipuleerija on öelnud tõeks/ näidanud välja/ andnud põhjust oletada, et tema kustutab teise inimese vajadused/ puudused ühises, kuid ta ei tee seda, sest tema ise ei ole valinud neid täita – tema enda valikute ja sammude tagajärjed on põhjuseks, miks vajadus on olemas – temaga koos ei saa need kunagi täidetud, sest just temaga koos olemise ja valikute tõttu need vajadused olemas ongi – ta ei ole see, kellena end esitleb/ kelle rolli kannab ja ta ei anna endast seda, mida ta nimetab ja näitab, et tema on andmas ja temaga ühes olemas on.
Aeg-ajalt võib ja saab ette tulla inimeste vahelisi arusaamatusi ja ütlemisi – on väsimus, on ootus, on segadus, on korraga kõike liiga palju – kuid see laheneb, sest lugu lahendatakse ausal ja avatud teel – jõutakse väsinud, kuid vabastava naeratuseni – Sina ja Mina - need olime Meie koos.
Kuid on arusaamatusi ja lahendamist oodanud hetki, milles on soov edastada isiklik/ ühist puudutav info, millele oodatakse lahendust sellelt, kellega ollakse rollidena ja inimestena koos, sellele endale, kes on teisega, kui rollipartnerina ja inimesena koos. Info edastajal on õigustatud ootus kohtuda enese rollile vastava partneriga – rolli olemas olemist tunnustava ja kahte ühte siduva Meie-t näitava ja hoidva teisega.
Koos olemine ja koos elamine manipulaatoriga tähendab suurt tõenäosust, et sel hetkel ei kohtuta partneriga oma rollile ega ka inimesega, vaid hoopis teistsuguse rolli valinuga. See roll viib loo nihkesse ja näitab toimuvat hoopis teise nurga alt ning info edastajat hoopis, kellegi teise ja teistsugusena – justkui too oleks ise, kellegi teise rollis olles, nn valena kohale läinud ja oma kohatu/ mitte asjasse puutuva soovi/ info esitanud.
See, ühiselt teelt kõrvale tehtud, samm tähendas tegelikult seda, et päris elu raamides käivitus mäng – päris elu mänguväljakuks muutnu ei tunnista oma sammu – ta ei anna teada, et tema valis, teist inimest enese huvides käsitledes, endale teise rolli ja nüüd väljendub sellisena.
Üsna tõenäoline Lapse ja Vanema vahel tõusnud teema on isiklike piiride küsimus – laps ei ole nõus enda kohtlemisega, endale osaks saava vähendamisega ja oma isiklike piiride mitte arvestamisega – see on paras info pureda. See on Vanema, kui lapsest vanema ja ennast teadvustava inimese kogemise koht – millisena/ kellena/ milliseid väljendusi/ lahendusi kasutades vanem vastab, kuidas olukorras toime tuleb ja loo lahendab.
Toetav ja mõistev ning vastutav vanem arvestab lapsega ja annab tollele teada, et peab lapsele olulisest ja vajaminevast kinni ning tegeleb oma tunnetega, kui neid tõusis üles, ise. Lugu isikliku rünnaku ja vähendamisena kogev vanem kasutab manipuleerimist – ta näitab välja selle, miks lapsel ei ole õigus iseenda soovidele ja enesega seonduvatele muudatustele.
Vanem käitub ja väljendub sel moel, et laps taganeks endale vajaminevast, kui ebaõiglusest vanema vastu. Tegelikkuses ei kannatanud vanem välja seda hetke, mil Laps näitas ennast Inimesena, kes on vanemaga võrdne ja, kellel on õigus enesega seonduva määramisele, sest vanema tegudel on tagajärjed ja ta on vastutav nende eest.
Manipuleeriv vanem edastab oma info ja suunab oma tähelepanu, lapsele ja kogu loole, isiklikest eesmärkidest lähtuvalt. Võimu tõestava ja näitava vanema teod ja sõnad ei ole head kogeda. Manipuleeriva vanema sõnad ja teod näitavad lapse ja vanema vahele jääva maa tegelikku suurust ja argumentideks valitud kraami kangust – lõhkumist, ära tegemist, koha kätte näitamist – enesest vähemaks surumist. Need näitavad sel moel käituda ja väljenduda valinud inimese väärtushinnanguid ja põhja – see on see, mida ta valib, sest ta saab ja tahab sel moel teha ja olla ning talle ei loe, kuidas seda kogeda on.
Kui ennast teostatakse sel moel, siis on see niigi halb kogemus, kuid kui seda tehakse veel naeratades ja mesimagusal häälel ja heatahtliku näoga, siis see on eriti häiriv ja segadusse ajav kogemus – väljastpoolt paistev ja kuuldavale toodud heli toon ei ole kooskõlas tegelikkuses edastatava ja teoks tehtava sisu ja tähendusega.
Selline naeratus ja sõbralik olek ei tähenda, et vanem oleks ohutu, avatud ja siiras – vastupidi – selline vanem on ohtlik, hirmu äratav ja naha alla pugev. See lahknevus toob kaasa lühise – laps ei tea, mida tõeks uskuda, sest ta saab vastandliku infoga signaalid – Minul tuleb ennast kaitsta! – Mina ei pea ennast kaitsma.
Naeratades ja heatahtlikult edastatud lõhkuv ja vähendav info on manipuleerimise tipp – lapsele ei ole selge, mida uskuda, miks/ kellele tuleb alluda, kuidas on võimalik toimuvas selgusele jõuda ja, mil moel vägivallale, mis ei näi sellisena, kuid ometi on seda, vastu on võimalik saada.
Laps ei oska olla ega ennast ja enesega toimuvat liigitada – tema ja vanema puhul on tegemist erinevate energiatega – toimuv on vastuoluline – naeratus edastab signaali – ohtu ei ole – kuid sõnade ja tegude sisu ei lähe sellega kokku. Nähtaval on vanem, kes kutsub last õige nimega, kuid nimetab teda samas valeks ja selliste tegude sooritajaks, mida laps ei ole teinud ja selliseks, kes ta ei ole ega ole olnud.
Manipuleerimise tulemusel lühises olemine tähendab edasise tegutsemise võimatust – laps ei ole võimeline ennast kaitsma ega olukorda lahendama – ta ei tea, kuhu ja kelle ette piire panna – tema ei osale vanema poolt ettemängitus rollina – see ei ole tema, keda vanem näitab olemas olevat. Laps vajab, et vanem oleks see või teine – oleks Vanem, kes on hoidev või oleks Vanem, kes on pahane – kuid vanem ei ole see ega teine – ei ole, sest vanem on olemas, kuid ei ole selle konkreetse lapse Vanemana kohal - see on inimene, kes on valinud manipuleerimise.
Iga inimene vajab enese info edastamise võimalust – ära kuulamist, temaga arvestavat, teda tunnistavat ja tunnustavat tähelepanu. Iga inimene vajab, et tema poolt, inimesena/ ühendava algrollina, välja öeldud info võetakse vastu – ollakse temaga samal lainepikkusel ja kandes samasuguseid väärtusi, kõnnitakse ühise eesmärgi poole teel – teema lahenduseni. Sellel teekonnal on inimesel õigus iseendana/ algrollina tunnustatuna olemas olla.
Oluline on teadlikkus – füüsiline ja vaimne vägivald, naeratuse ja sõbralikkusega maskeerituna, on manipuleerimise kõrgem pilotaaž. Manipuleerija ei ole segaduses ega eksinud, vaid on tahtlikult valinud endale vajamineva väljenduse ja tegevuse – see tähendab, et ta ei soovi, haiget tehes, hea olla ega head teha.
Selline lahendus on manipuleerija viis, kuidas endale vajamineva eesmärgini jõuda. Sel moel on ta mõjuvam ja tulemuslikum, sest naeratus, mis läbib käsitletava inimese kaitsed, on koos vägivallaga see, mis takistab käsitletaval enesega üks olemast – käsitletav peaks justkui vastu naeratama ja ennast hästi tundma, kuid ta ei saa ega suuda seda, sest teise sisu näitab julmust. Mina pean! versus Mina ei saa!
Manipuleerija näebki ja kogeb ennast sellisena, millisena tema ise ennast välja mängib – heana, sõbralikuna, õigena, toredana sel hetkel, kui – tema vastas olija tunneb tundeid ja vaevleb emotsionaalse häirituse käes ning väljendab/ tunneb ennast negatiivselt ja lõhkuvalt.
Sellise hetke emotsionaalne häiritus on tõeliselt abituks ja jõuetuks tegev frustratsioon – see on väljapääsmatu olukord, millest leiab end see inimene, kes teab, kes ta on ja, mida ta vajab, kuid keda manipuleerija ei „näe” ega näita õigena ja, keda koheldakse naeratava sõbralikkusega haiget tehes.
Jõuetus ja teadmatus, kuidas käituda ja kelle ette piire panna, tähendab, et isiklikke piire ei ole olemas – vaimne ja füüsiline vägivald on enesega samas ja käsitletav inimene kogeb täielikku kaitsetust – manipuleerija võib ja saab sel hetkel teha kõike ning tema ise näeb ja näitab, et tema on, vägivaldsena käitudes, hea ja õige.
Kui koos elamine/ olemine manipuleerimist harrastava inimesega jätkub, siis on oluline jõuda sellisest suhtlusvormist välja sinna, kus sünnib mõlemaid arvestav lahendus ja manipuleerimist kasutav inimene võtab vastutuse enese eest ega muuda ennast ega ületa piire. Kuid, kui selline kaheks lõhestav kogemus kordub ja selle olemust on mõistetud, siis tuleb täiesti teadlikult endale tunnistada, et sellises olukorras on see mõttetu ootus – manipuleerija ei vali muutuda ega ennast muuta.
Naeratusega manipuleeriva kogemuse osaliseks saaval lapsel/ inimesel tuleb lähtuda sel hetkel iseendast ja oma elutervest enesekehtestamisest – ta saab peatada hetke ja tulla endas kohale – olla teadlik iseendast ja toimuvast – kes ta on, millise ja, mille pärast ta info edastas ja miks ta selle teise inimesega üldse koos on.
Oluline on mõistmine, et selle teisega, kes on valinud vahetada rolli/ rolle ja sellega seoses muuta kogu lugu – kontakti jätkamine ei ole mõistlik. Selles hetkes tuleb minna ära vahetust koos olemisest ja kui võimalik, siis viia igasugune koos olemine miinimumini või lõpetada päriselt.
Manipuleerimise teadvustamise hetkel tuleb edastada rahulikult oma info – teha teatavaks toimuv ja see, et sellisel moel teoks saavas kontaktis ei jätkata ja valida oma edasised sammud enese heaolust lähtuvalt. Vägivald ja vähendamine ei tähenda armastust ega hoolimist – senikaua, kuni inimene jätkab oma tegevust ega ole võtnud manipuleeriva käitumise eest vastutust, tuleb vaadata otsa tõsiasjale – selle inimesega koos ei ole võimalik eluterve koos olemine/ elamine.
Naeratusega varjutatud ja naeratuste ning naljade sisse peidetud manipuleerimine on inimeste maailma tavaline nähtus – pealispind on sile ja siidine, kuid sisemuses peitub vastupidine – vastuolud ei ole leidnud lahendust – neist ei räägita – neist ei ole saanud rääkida – neist vaikitakse – neid eiratakse. Pealispinnal näib olevat rahu – naeratused, lõbusad ja viisakad sõnad – kuid aegajalt/ korduvalt rebestab seda tüünust tumedusega täidetud pilk või salvav sõna või pilkav naeratus, mis kõneleb allhoovustest – peidetud tegelikkusest.
Minul, lapsena, ei olnud võimalik ära minna – seega elasin ma edasi pildis, milles oli midagi väga valesti, kuid ma ei saanud aru, mis see oli. Hiljem kogesin ma samasuguseid hetki, mil minuga manipuleeriti - naeratust ja justkui heasoovlikust väljendades vaadati minule otsa ja näidati ennast sellisena teistele, kuid sõnades edastatu ja teoks tehtu oli vähendav ja haiget tegev – see oli tahtlikult teoks tehtud valik.
Tänast lugu läbi kõndides ja välja kirjutades leidsin endale põhja jalge alla – tunnistasin tõeks tegelikkuse – minuga manipuleeriti isiklikest huvidest lähtuvalt ja seda tehes ei arvestatud minu, kui lapsega ega minu, kui õega ega minu, kui inimesega – olin vahend teise jaoks. Minule edastatud moonutatud info ei olnud mina ega see muutnud mind teiseks - mina olen see, kellena ise ennast teadvustan ja, kellena/ millisena teadlikult väljendun.
Minuga manipuleerisid inimesed, kes on võtnud mind, kui kohustust – ei enese vaba valikut, vaid peale sunnitud kohustust – ja see ebaõiglus on andnud neile õiguse kohelda mind endast vähemana – kui nemad pidid minuga koos olema, siis tuli minul selle eest maksta – kaotades ja vaigistades iseenda, olla nende jaoks õige ja, kui ma ei olnud seda, siis tuli mind käsitleda.
Inimestel on erinevaid kohustusi ja kohustavaid koos olemisi, kuid kohustus ei tähenda õigust kohelda teist inimest vägivaldselt ja teda, enese jaoks sobivaks muutma sundivalt, käsitlevalt. Sel moel valivad käituda need inimesed, kes ei ole täis kasvanud, vaid jätkavad Lastena, kes ei vastuta enesega seonduva ja valitud käitumiste eest.
Need on inimesed, kes ei arvesta teiste inimestega muul moel, kui neid jõu või seaduse või karistusega selleks sunnitakse. Nad ei arvesta teise inimese selge infoga ega nende ette pandud piiridega - nad ei kuula EI-d. Nad on lapsed, kes on kasvanud üle piiride ja, kes on teinud kõik endast oleneva, et nende elus ei oleks sellist inimest, kes oleks neist üle - st ei ole olemas inimest, kelle EI nende puhul maksaks.
EI ütlev inimene on ohtlik - sellise inimese olemas olemine, kes ei nõustu nende tegevusega, kes näeb selle läbi ja ütleb selgelt välja, sunnib neid haarama rolli järele, mis näitaks sellest teisest üle olemist ja tõestaks seda, miks neil ei tule seda valeks nimetatut kuulata.
See Ei, mida nad väldivad, on kui teed tõkestav sein, mis näitab neile, et vanal moel enam edasi olla ei saa - neil tuleb muutuda ja selle iseendana, kel puuduvad teised inimesed, keda enesele vajaliku näo ja rolli andmiseks valida/ kasutada/ käsutada, olla ja elada.
See on pooleli jäänud kasvamise teekond - selle asemel, et võtta enesega seonduva eest vastus, on inimene astunud enese teelt kõrvale sinna, kus tema ei pea seda tegema - ta on valinud koos olemise nendega, kes ei sunni teda seda tegema/ kes ütlevad, et ta ei pea seda tegema - kes muuduvad ennast ise või lasevad ennast muuta, et ülekäte läinud Laps saaks ennast hästi tunda - tema toetajad aitavad tal omada/ kanda rolli, mis näitab, et ta ei pea midagi muutma ega kedagi kuulama.
See on rollidega täidetud mängumaailm, mida teostatakse päris elu elades ja päris maailmas olles ning, mis mõjutab kõiki neid, kes sellega kokku puutuvad ja seda tõesena võtavad, kuid see puudutab ka kõiki neid, kes sellisel moel valinutega ühte süsteemi kuuluvad - vastutusest keelduvad lapsed lõhuvad seda, mida nemad ise loonud ei ole ja ehitavad enesele, enesega ühes olevaid välja jättes, uusi maailmu ning teostavad neid justkui need oleksid õiged ja päris.
Alguse süsteem ei salli sellist korratust ja isetegevust - ta annab sellest teada - see info jõuab ühisest osa olijateni ning annab neile võimaluse enesele tee valida - osaks saav ja teoks tehtu tagajärjed jäävad igaühe enese kanda.
Marianne
26.11.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar