Aastaid kestnud isiklike piiride ületamist, infoga manipuleerimist ja teiseks nimetamist kogenud inimene on sageli kooldunud ega ole enam enesest teadlik ja ennast elutervelt kehtestav – tema kompass, kui enese kese, on paigast ära. See, mida tema on õppinud/ harjunud pidama tavaliseks ja normaalseks, ei ole seda tegelikkuses mitte. Inimese vähendamise ja vaimse ning füüsilise vägivallaga nõustuv ja seda teostav keskkond/ süsteem ei ole eluterve ühes olemine.
Laps, kes on kasvanud keskkonnas/ süsteemis, kus erineval moel väljendunud vägivald on norm – seda tuli taluda, sest seda muuta ei saanud – see laps on, kui murtud tiibadega lind – ta on tehtud lennuvõimetuks. Vägivaldsetes perekondades/ süsteemides on tavaline, et enese eest seisvat last/ inimest nimetatakse pahaks, valeks ja isekaks – teda karistatakse ja talle näidatakse koht kätte – tema on vähem ja ei keegi.
Laps ei ole paha ehk ebamõistlikult või tavalisest erinev lihtsalt niisama – laps otsib lahendust siis, kui temal on paha olla – tema poolt valitud, selle hetke ea ja teadlikkuse kohane, lahendus on vastus tema vastu tehtule ja tema poolt kogetule. Enne seda on olemas olnud miski ja midagi – seda on olnud üks kord või on see pikemalt kestnud. Laps annab endast teada, et toimuv lõpetataks/ midagi muudetaks/ temaga arvestataks temale vajalikul moel.
Inimene, kellel on kasutada piiratud ressurss ja enesele vajaminevat vähem, kui vaja – ei ole aldis olema, kellegi teise jaoks, selle teisega arvestaval moel. Ta reageerib ärritunult – Mina ei taha! - kui tema Pean! nimekirja lisandub veel midagi. Lapse vanemad on need inimesed, kes peavad ka siis, kui nemad ise ei taha. Laps saab tunda seda viha ja raevu, mis katab Isa/ Ema abituse ja väljapääsematuse tunnet – nad ei saa last ja temaga seonduvat olematuks teha, kui nad ka tahaksid.
Suletud olukorras tuleb ellu jääda – igas ülepea kasvanud situatsioonis, milles väljendutakse vägivaldselt ja kasutatakse viha jõudu, on midagi, mida inimene selles hetkes enam ei talu – mille lõppemist ta ootab/ mille lõpetamist ta vajab – sel hetkel kõlab sõna, sel hetkel toimub löök, sel hetkel leiab midagi aset – selles reaalselt teostatus on sõnum sees – lõpeta, vaiki, kao, muutu.
On vanemaid, kes ei sea selliseid lugusid tasakaalu – nad ei võta enda osa eest vastutust, vaid nimetavad aset leidnu lapse süüks – Vaata, mida Sina minuga tegid! Ise oled süüdi! Lapse nähtav ja isiklikke nõudmisi esitav olemas olemine annab piiratust kogevale vanemale teadmise, et toimuva/ aset leidnu põhjus on lapses – lapse tegu/ olemine/ väljendus oli enne – vanem reageeris sellele.
On vanemaid, kes jäävad seda mustrit kasutama – nad ei vaata ise enda sisse ega otsi enda mõistmist – neil on olemas lahendus – see on laps – need vanemad panevad endaga toimuva lapse õlgadele – tolle vastutus. See on infoga manipuleerimine ja lapse, enese huvides, käsitlemine. Sellisel moel valiv vanem ei tunnista last enesega võrdsena ega vali teda kuulata ega mõista ja toetada, kui laps annab teada endaga seonduvast ja soovib toimuvasse muutust.
Mida kauem on selline lahendus kasutusel olnud seda enam on see süvenenud – vanem eitab ja vähendab enda poolt tehtut, lapse osa on võimendatud ja nihkes olevalt näidatud – vanemal oleks justnagu puutumatus – laps ei ulatu temani – sellises loos ei ole vanem kunagi lapsega ühes ega tema kõrval – elades koos ja olles tegelikkuses mõlemad osalised ei ole see kunagi Meie lugu, vaid Mina ja Sina lugu – vanem, kui Mina ja laps, kui Sina – Mina ... siis, kui Sina ... !
Selliselt suunatud loos on vanema Mina alati kannataja/ õige/ võimupositsioonil olev ja lapse Sina on alati süüdlane/ vale/ vähem. Lapse katse olla ka see Mina, kellel on õigus endaga toimuva eest vastutajale osutamisele – surutakse halastamatult maha – see nimetatakse lapse kapriisiks ja kasvatamatuseks, sest see on üle rolli piiride minek.
***
NB - Sellistest lugudest jäänud jäljed tõstavad, momentaalselt, hoiatuseks punase lipu ja sunnivad inimest, ennastkaitsvalt, reageerima siis, kui kellegi suust kõlavad sõnad – Mina ... , sest Sina olid ja Sina tegid ja Sina vaata ennast! Sel moel annab märku kunagine lugu/ aeg/ seotus - milles loo teine osapool jättis enese osa eest vastutuse võtmata.
Enese möödunud ajaga kohtuvas inimeses käivitub, enamasti alateadlikult, protest ja valmisolek enda eest seista - paradoks seisneb selles, et ta teeb seda kunagise Lapsena ja vanema poolt etteantud mustrit kasutades - ta ei võta vastutust toimuva/ toimunu ega ka enese poolt reaalsuses tehtu eest. Ta justkui ei näe seda ega selles, midagi valet - Mina olen kannataja/ üle - Sina ise - see ei ole Meie ühine lugu.
***
Enese vajadusi täitmata jäävana kogeva vanema, kelle Pean! nimekiri on ülekohtuselt pikk, kasutuses olev manipuleerimine on selle vanema jaoks lahendus, kuidas sellises olukorras toime tulla. Käsitlemist kasutades loob ta oma lapsest Lapse – ta loob rolli, millele on etteantud lubatu ja sobiv ja oodatu ning teada antud keelatu, lubamatu ja sobimatu.
Laps, kui rollis olija, on õpetatud olema oma vanema jaoks õige, mitte kahtlema tolle tegudes ega valet leidma sõnades – laps sõltub oma vanemast, st vanem omab last ja Laps kuuletub Vanemale. Olulisuse järjekord ja rollid on teada ja paigas.
Sellise Lapse vastaspartneriks oleval Emal/ Isal ei ole ega peagi olema neid jooni ja väljendusi ja sisu, mis ühel emal/ isal võivad ja saavad olemas olla - see Ema/ Isa, kui roll, sisaldab selle rolli iseendale loonule sobivaid omadusi ning valitud väljendusviise. Kui Laps, rollis olevana, ei vasta tema looja/ omaniku ootustele ja nõudmistele, siis on vanemale vajaminev ja tema poolt teoks tehtud samm õigustatud. See on Lapse, kui rolli, korda tegemiseks ja paika timmimiseks vajamineva info edastamine.
Ei sellisel moel väljenduval Emal/ Isal ega ka paika pandud Lapsel ole võrdusmärki inimesteks olemisega ega tavamõistena käibel oleva nn normaalsete ema, isa, lapse koos elamise ja suhetega, kuigi kogu lugu leiab aset Inimeste Maailmas elades ja toimetades. See on rollidega tähistatud etendus, mida mängitakse ühes elavate inimeste keskel. See teadmine annab ka selgituse, miks toimuv on olnud mõistetamatu - on, kuid ei ole - on olemas vajadus, mis ei saa selles kohas/ selle inimese kõrval täidetud, kuigi see koht/ see inimene peaks selle vajaduse täitma.
Sel moel käistletud laps omandab „tõese” uskumuse – ilma oma Ema/ Isata ei ole teda olemas/ ta ei ole keegi – vanemale vastu hakates on ta tänamatu ja ülekohtune – vanema poolt teostatud vägivald ja vähendamine on õige, sest see on välja teenitud – lapses puudub väärtus ja tal ei ole õigust enesele „nõuda” ega iseenda „tingimusi” esitada.
Vanem jätab teadlikult ja tahtlikult kõrvale tõsiasja, et laps on temast eraldi seisev inimene, kellel on olemas individuaalsus, enesest teadlik olemine ja toimuva kohta tõe tajumine. Kogu olemas olev info on samas ruumis olemas – manipuleerimist kasutav vanem valib sellest enesele vajamineva ja näitab seda endale sobivalt – ülejäänu unustatakse või nimetatakse valeks.
Selline tegu ei kaota kõrvale jäetud ja teiseks tõlgendatud infot ära, vaid see ootab seda aega, mil koolutatu/ kooldunu enese kompassi korda seab – aus tõde toimunu/ toimuva kohta avaneb ühises ruumis siis, kui inimene lõpetab enese vaatamise ja tõlkimise ning "õigeks" seadmise Olulise Teise poolt etteantud prille ja vaatenurka kasutades.
Marianne
21.11.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar