Aegajalt tuleb ette, et inimene on emotsionaalselt häiritud – temaga on midagi toimunud/ tema on milleski osalenud/ ta on midagi pealt näinud/ talle on midagi kohale jõudnud ning selle tulemusel on ta saanud olulise sisu ja suurema koguse infoga kokku – see info on kohal ja nüüd tuleb see ära süüa ja ära seedida.
See inimene, kes ei ela hetkes ja, kes ei ole enesest teadlik ning kelle kasutuses on lapsepõlvest jäänud lahendused, on omal moel edasi, kui laps ja eksinu – tema elu juhtub ootamatult ja ta ei ole selleks ette valmistunud ega kohane muutustega teadlikult ja elutervelt – ta tõkkab, sest nimetud ja häirivad tunded toovad, peale sunnitult ja takistustest läbitungivalt, sõnumeid ning inimene tunneb ennast segaduses olevana. Ta ei taha – ta ei saa – kõike on liiga palju ja ta vajab peatust ning enese sees olevast jamast väljas olemist.
Inimese sees olev tunnetesegadus/ tunnetest tulenev pinge leiab väljenduse, kui on olemas see teine, kellega on võimalik/ vajadus/ peale sunnitud kontakt. Selle teisega vestluses olles või selle teise küsimuse peale vastates või tolle teisega suhtlemiseks ise avangut tehes saavad sõnad ja väljendused negatiivse laenguga pingest kantud – justkui oleks küsija/ samas olija/ vestluses osaleja olnud samasuguse energia kandja ja põhjustanud sel moel edastatud reageeringu.
Ootamatult tabatu - negatiivse laenguga kohtunu, kes oli enese rahus - on jahmunud – millest selline reageering – mina ju ei olnud ega teinud ega tahtnud. Midagi on selles pildis valesti!! Ootamatult tabatu tahab selgust – ta soovib teada anda ja eralda enese osa loost – ta annab teada enese info – mina tahtsin/ mina tegin/ mina olin.
Selle teabe edastamisega kaasneb täiesti loomulik soov, et pinge väljendaja annaks teada enese osa ja põhjuse – sel moel saaks teoks toimuva selgitamine ja negatiivselt reageerinu võtaks enda eest vastutuse – püsiks samal tasemel ja vastaks samasugusena, kui teine osapool seda teeb – oleks teadlik ja toimiks nähtavas reaalsuses.
On inimesi, kes ehmatavad enesest üles ja vaatavad enda osale loost otsa – jah, mina ületasin enese piire ja rikkusin ühes olemise head tava – teine ei puutunud asjasse – tegemist oli minu endaga ja kohatu ning ülekohtuse reageeringuga. Selline inimene mõistab ja tunnistab enese vastutust ning edastab selgitava info ja palub vabandust.
Kuid on olemas inimesi, kes ei näe toimuvas enese osa ja/ või nad ei taha seda tunnistada – nemad ei ütle ausalt välja, et selline on nende normaalsus – kui on olemas ennast häirivad tunded, kuid inimene ei taha nendega tegeleda ega neis peituvat infot vastu võtta – siis ta vajab emotsionaalset tasakaalustamist – ventiili, mis aitaks auru välja lasta. Sellisel juhul saab teisest inimesest see abivahend, kelle pihta ennast välja elada.
See inimene, kes kasutab ja käsutab teist inimest enese huvides, on manipulaator – teise inimese käsitleja – see on teadlik/ alateadlik valik ja lahendus. Selle inimese jaoks on teine see, kes andis põhjuse/ on teine see, kes andis võimaluse – teise olemas olemine on õigus/ on võimalus ennast sihipäraselt ja sihiteadlikult välja elada ja puhastuda st ennast taas elamiskõlblikuks/ enesele sobivaks ja vajaminevaks muuta.
See on lapsepõlvest järele jäänud, kuid ajas muutunud muster. Lapsepõlves võttis vanem enese kanda lapse tundeväljendused – vanem andis ja otsis töötava lahenduse – andis info, mida ja, miks laps tunneb – võttis sülle ja lohutas – parandas olukorra – andis uue tunde, mida tunda – võttis toimunu/ toimuva eest vastutuse enese kanda. Laps ei pidanud kõike ise – ta andis endas toimuvast vanemale teada ja vanem lahendas olukorra enese võimete alusel ja teadlikkuse tasemel.
Suureks kasvanu, kel on möödunust mälestus – teine on võimalus/ teine on minu õigus/ teisel on kohustus – kasutab teist, kui vahendit – ta ei näe toimuvas ja tehtus vastutust – ta on suureks kasvanud, kuid endiselt teatud taseme(te)l lapseks jäänud, inimene, kelle tundehügieen on puudulik – see ei ole elutervelt elava inimese lahendus, vaid senini, oma tunnete käest, ära päästetud ja päästmist ootava Lapse lahendus.
Sellisele Suurele Lapsele Ei ütlemine ja tema ette piiride seadmine on väljakutse, sest sel moel käituv inimene ei hooli sellest teisest, keda ta kasutab – tema ajus lähevad ajad segamini – ebamugavate tunnetega kohtuv Laps on tagasi oma möödunus, kus vanem vastutab ja peab lapse eest ja jaoks olema siis, kui laps ise ei taha/ ei saa või ei tule endaga toime. Teine inimene, kui vanem, on olemas – temaga saab ja võib ükskõik, mis moel käituda - suureks kasvanud Laps teab, et ta on suur ja seega suudab "oma vanemat", enese jaoks, õige ja vajalikuna olema sundida.
Kui see teine on samasugune Laps, kes kasutab samasugust tehnikat, siis saab alguse tunnetekarussell - sõit sellel aitab vallandada emotsioone. Kui see teine on samasugune Laps, kes on emotsionaalselt sõltuv ja võtab teise tunnete eest vastutuse, siis tema ise ruttab ennast parandama ja vaigistama – ta jääb kohale ja ootab teise muutumist.
Enesest teadlik olija ja eluterve enesekehtestaja mõistab toimunut ja oskab vahet teha ning näeb mõlema osa eraldi. Tema ei võta mängu vastu, kuigi toimuv teda mõjutab ja häirib – negatiivse energia tõukega kohtumine ei ole hea kogemus, kuid see on võimalus harjutada elu ja teostada enese jaoks sobiv lahendus.
On võimalik jääda ükskõikseks, astuda eemale ja vaikida – eraldada ennast nähtavalt ja lõpetada kontakt. Kui selline lugu toimub püsivas enesega seonduvas, siis on aus välja öelda – Minuga sel moel ei räägita ega käituta - see ei ole Minu teema ega Mina, kellega Sa suhtled – Sinus toimuv on Sinu teema – oma tunnetega tuleb Sul endal tegeleda – Sul ei ole õigust neid minu peal välja elada – Mina ei ole Sinu poksikotiks ega Sinu emotsioonidele prügikastiks. Saan Sind toetada, et koos arutleda, mis Sind häirib Sinu enda sees - kuid sel juhul tuleb Sul olla endast teadlik ja võtta vastutus endaga toimuva eest.
Ootamatult ja ilma põhjuseta aset leidva negatiivse laenguga kohtumine võib viia inimese tasakaalust välja. Samasuguse ja ka pideva sellise kohtlemise osaliseks saava lapse/ inimese emotsionaalne tasakaal ja Mina pilt saavad rikutud, kui see toimub tema vahetus keskkonnas ja seda teostab tema jaoks oluline teine – ta ei saa ära minna, ta ei saa toimuvat muuta – ta ei saa endale elutervet keskkonda anda – tal tuleb ellu jääda.
Teise inimese ja temaga toimuva eest ei saa võtta vastutust enda peale – on õigus öelda teisele EI. On täiesti eluterve panna paika enese piirid ja öelda välja – Mina ei taha selle inimesega koos olla ega suhelda, sest – tema ei näe mind minuna – tema kasutab enese jaoks võimalust ja see tähendab, et ta ei arvesta minuga. Ta ei näe ega tunnista seda - Kes ma olen, miks ma olen, miks ja kellena mina tegelikult kontakti lõin/ selles osalen või sellele vastasin.
Teise emotsioonidest tuleneva purskega kohtudes olen vahend – teise tunnete ventiil, sest kui jääksin kohale ja prooviksin öelda, et see ei ole Mina, kellega ta suhtleb, siis teine saab jõudu ja jätkab – kohal olemisest ja vastu ütlemises piisab – kontakti säilimine tagab, et teise emotsioonidest kasvanud aur leiab kanali, milles voolata - kohale jäämine annab selle, kelle pihta vallanduda - vastu vaidlemine/ õiguse tõestamine annab teisele põhjuse kasvatada ennast suuremaks ja tugevamaks – teine näitab ja tõestab, et tal on õigus sellisele väljendusele.
See kõik tähendab seda, et tegemist on inimesega, kes ei võta iseenda ja eneses toimuva eest vastutust. On olemas info, mida see inimene ei taha endale tunnistada – Mina ise tegin, mina ise olin, mina ise põhjustasin, mina ise kaotasin jne – ei ole kedagi teist – põhjus on minus endas – minuga toimuv on minu enda lahendada. Senikaua, kuni see inimene leiab selle teise, kes võtab tema eest vastutuse ja/ või osaleb tema mängus, ta ei vali teistsugust teed - Laps ei pea seda, mida ta ei saa - st ei taha - ta ei taha piirduda ainult enesega – temal on õigus abiventiilile, kui enese laiendatud Mina-le.
Marianne
17.11.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar