Kui siis ongi olnud situatsioon, milles ilmnes inimese vajadus – lugu ei läinud nii nagu tema soovis/ kogemus ei olnud selline nagu tema oleks soovinud/ tema sammudel olid ebamugavad tagajärjed – siis oli, kuid samas ei olnud, sest miski jäi vajaka.
Tulles enese lapsepõlvest, kus mingi konkreetne vajadus süvenes ja/ või erinevate vajaduste arv kasvas, käivitub inimeses möödunust jäänud muster – tuleb leida üles põhjus ja muuta seda.
Olles olnud see Laps, kes on oma Ema/Isa muutumiste ja väljenduste eest süüdi mõistetud – Emal/ Isal oli ennast halb kogeda ja Laps sai seda enese peal tunda – on see inimene, teiste ja enese, tähelepanust sõltuvuses ja sellel inimesel on ennast sundiv vajadus panna teist inimest ennast teisiti nägema, teistsugusel moel kogema ja enesest teisti mõtlema – see inimene peab üles leidma ja kõrvaldama selle põhjuse, mis oli temas, tema vanema käivitumise/ muutumise tõukeks.
Uskumus, mis aitas suletud ja muutumatus keskkonnas ellu jääda - kui mina olnuksin teisiti ja teistsugune, kui mina näitaksin enese sügavusi/ varjaksin ennast/ muudaksin eneses - siis teine muudaks oma suhtumist/ käitumist/ otsust/ lähedust/ väljendust – ehk siis Ema/ Isa enam ei taha/ enam ei vali/ enam ei pea senisel moel käituma, vaid saab olla ja väljenduda sellisena, kui laps temaga koos olemist ja teda vajab kogeda - Minu Ema/ Isa on minu jaoks olemas!
Emotsionaalset häiritust ja sõltuvust omav vanem õpetab oma lapse nii enesest, kuid ka teistest inimestest, emotsionaalselt sõltuvaks – nende ühises loos on vanem kordades olulisem, kui laps seda on – lapses on väärtus siis, kui vanem seda näeb ja selle välja näitab – laps kaotab oma väärtuse, koheselt, kui ta on oma vanema jaoks vale. See on korduv muster – laps ei saa kunagi olla kindel, et tema Maailm ja ka tema ise, järgmisel hetkel, ära ei muutu ning ta ei tea ette, kui kaua selline muutunud olemine kestab.
Kes on see Laps, kelles puudub oma vanema jaoks väärtus – see laps on vahend, mille väärtuse määrab asja omanik, kasutuskõlblikkuse ja hoolduse peale kulutatavate väärtuste alusel. See tähendab, et sellisel lapsel on tõelisi raskusi enese hindamisega, eneses väärtuse nägemisega, enese piiride seadmisega, eluterve enesekehtestamisega ning teiste inimeste ja nende tähelepanu poolt edastatud info, kui tegeliku reaalsuse, kogemise ja vastu võtmisega – vajaduste ja hirmude järgi tõlgendatud info toob kaasa ebaterved valikud ja valedel alustel vastuvõetud otsused.
Oma vanemast sõltuv laps ei tea, milline on, nende ühises loos, tema osa ja tema ise – milline on vanema osa. Emotsionaalset sõltuvust omav vanem ei tee selget vahet kahe vahele ega võta enese eest vastutust – vanem edastab info nii nagu see temale sobib – nii nagu see tema poolt esitatud loo tõeseks teeb. See tähendab, et vanem manipuleerib oma lapsega – ta edastab info sel moel, et laps usuks vanema sõnad ja väljendused tõeseks.
Manipuleeriva vanema laps tunneb hirmu, omab ebakindlust ja kahtleb eneses – näib, et laps ei tea tõtt – vanem ei kinnita lapse tundeid, tõlgendusi, soove õigeteks. Manipuleeriv vanem näitab need valedeks ja põhjusetuteks – ta naerab lapse välja – ta näitab teda halvana, ülekohtusena, veana ja iseennast heana, kannatajana, õigena. Laps elab segaduses – ta ei ole manipuleeriva vanema peeglis kunagi selle iseendana, kellena ta oli/ on, tahtis olla, püüdis olla ja ise ennast kogeb/ teab ja näeb.
Emotsionaalne häiritus ja sõltuvus tähendavad seda, et selles Maailmas, milles laps elab, puudub põhi, selgus ja võrdsus. See Oluline Teine, kellest laps sõltub, jätab nende vahelise loo õhku selleks, et laps ei saaks olla eneses ja toimuvas kindel ega elada rahus – tal tuleb olla pidevalt valvel ja valmis, et eneses, vajaduse/ põhjuse ilmnedes, midagi teiseks muuta.
Rahu ja selguse puudumist on vaja selleks, et laps pühendaks oma tähelepanu vanemale - püsiks tema kõrval, pöörduks tema juurde tagasi ja küsiks talt üle, et milline on vanema olemine, meeleolu, arvamus ja, mille vajadus tollel on ilmnenud – kas too on heas tujus ja soosiv, kas too nõustub lapse valikuga/ väljendusega, ka too kuulis ja tegeleb lapse poolt edastatud infoga, kas too arvestab lapse vajadustega või alustab vähendamist ja keelamist, keeldub ja eirab – vanem näitab enese väljendustega ette, kuidas tohib olla ja, mida peab tegema teisiti.
Väikesed lapsed kasvavad suureks ja selle jaoks, et enese möödunust sotti saada, nad valivad endale rollid, milles mängida möödunud aegu – mõni laps võtab üle manipuleeriva vanema rolli ja mõni jääb sellise „uusvanema” lapseks ja mõni teostab, võimaluste ilmnedes, ennast manipuleerijana, kuid teisal, jäädes alla, on sunnitud allutatud lapse rolliga leppima.
Selle jaoks, et mäng õnnestuks, on mõlemale poolele, oma rollile partnerit vaja. Mängumaailma tõena võttes käib mäng täie õhinaga – üks allub teisele ja sõltub teisest siis, kui on olemas see teine, kes tõestab üle ja olulisena olemist ning näitab ära selle, kuidas temale alla jääja on temaga toimuva põhjustaja.
Selleks, et inimene saaks Inimesena kasvada ja iseendana seista, on vaja teha selge vahe mängumaailma ja tegelikkuse vahele ning lõpetades rolliga nõustumise/ samastamise, järelejäänud või etteantud rolli vastu võtmise, rolli poole püüdlemise/ vastu võitlemise - tuleb tal sellisest mängust välja astuda.
See on raske, sest perekondades/ suguvõsades/ suhetes, milles mäng rollidega ja infoga manipuleerimine ilmneb, on tegemist enese päris eluga – enese algusega ja enesele oluliste inimestega – ilma nendeta ei näi ennast ja sidet tervikuga olevat. Inimene ei saa lahti lasta sellest, mis kaotab justkui enese ära.
Enese täitmata vajaduste pärast mängu vajajad ja seda tõsieluks pidajad ei vali mängust loobuda ega selles osalejaid/ osalenuid vabaks lasta. Nad võivad lubada, et mõtlevad ja muudavad ning näevad enese osa loos – nad jätavad inimese ootele ja enesest sõltuvaks.
Manipulaator mängib, selgust sooviva ja ootava inimesega, kui kass hiirega – rabele ja piiksu, kui tahad, kuid Sinu saba on küünte vahel – iga järgmine hetk võib ja saab olla viimane - kuid ehk veel mitte ehk annan veel võimaluse elada - iseendana olla enne, kui vaba enesena olemise keelan ja rollina näen ning näitan.
Selline käitumine on sõltuvuses hoidmine, võimu säilitamine ja kontrolli teostamine – enese vajalikuks ja oluliseks tegemine – et inimene pöörduks tagasi ja püüdleks Olulise Teise poole, kui soovib saada ennast piinavale küsimusele vastuse – Kellena Sina mind näed?/ Kes Sina oled minuga koos? – sel moel küsijas räägib vajadus – Palun, ole minu, kui Minu enda, jaoks olemas!
Mängumaailma valib see inimene, kes tahab teostada võimu, vabaneda vastutusest, anda endale vabadus, tagada võimalused ja saada enesele rohkem, kui tal enesena olemas näib olevat. Selleks, et teada saada, kellena, mängumaailmas, olemas ollakse - tuleb mängus osaleda ja oma rollile partnerit omada – päris elus, iseendana ja sünniga kaasnevate rollide olemas olemiseks, ei pea mängima ega teist samas olema. Päris elu rolli ei võta mitte keegi ära ega vaheta teise vastu välja ega saa seda ka keegi teine kanda.
Mõnikord elatakse oma elu või pikk periood sellest ära nii, et ei astutagi mängust välja - ollakse ennast samastanud kindla mängurolliga sel moel, et sellest on saanud enese põhiroll, millele on lisatud või millest on ära jäänud enese teised rollid. Laps, kelle vanem väljendus ja kohtles, oma last, mängu rollidest lähtuvalt, on üleelanud enese kaotuse ja ta otsib ennast taga - ta vajab enese kõrvale seda, kes näeb ja suhtleb temaga, kui tema endana - samas on tal sõltuvus mängumaailma tõeks pidada - vajadus ei kao, sest mängumaailmas ja sealses mängijatega ühes, ta ei saa olla tema ise.
Sellisel inimesel on lihtne, kui ta on teiste mängijatega ühes või ta suudab ülejäänud Maailma enese mänguga ühendada ja sellesse kaasa haarata, kuid seal, kus tema mänguga ei ühineta ja teda kõnetatakse tema algusest lähtuvalt - tuleb vastuseis, sest ta keeldub enese eest vastutust võtmast - ta ei näe selleks põhjust - ta ei mõista, et tema mängumaailmas astutud sammud toovad, päris maailmas, kaasa selle tasakaalust välja viimise ja sealses ülekohtu tegemise - kasvatades ennast, kui rolli ja vähendades ise ennast, kui Inimest, vähendab ta kõiki endaga ühes seisjaid.
Marianne
11.11.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar