Kiusamisena tundub olukord, milles inimene näib olevat kinni ja ta ei näi endaga seonduvat ära suutvat muuta – ta on olemas ja ta on osa, kuid samas olev teine/ teised ei ole huvitatud sellest ühes olemisest – erineval moel edastatuna on olemas info, et inimene ei ole oluline – temaga seonduv ei ole oluline – tema poolt edastatud infot ei võeta tõsiselt – sellega, ja tema poolt paika pandud piiridega, ei arvestata.
Teis(t)e poolt edastatud info annab teada, et neil ei ole vahet, mil moel ja kuidas inimene ennast, teis(t)ega ühes ja seonduvas, kogeb ja, mis talle osaks saab – seda ka siis, kui on välja öeldud, mis ei ole lubatud ja, millega tuleb arvestada – tehakse taas ega arvestata ikkagi. Olulise info edastus ja meeldetuletamine – arvestage minuga ja jälgige piire – kohtab protesti, ükskõiksust, valeks nimetamist ja sellega kaasneb laimava info levitamist – selged piirid näivad ülekohtused neile, kes ei võta vastutust enese/ enesega seonduva eest ega taha kaotada seniseid privileege.
Ühises ja isiklike piiride korrastamisele/ enesega kooskõlla viimisele vastu seisev teine ei ole suunatud ühise hoidmisele ega ühisele pidava põhja loomisele. Astudes eraldi ja tõestades enese õigust, inimesega mitte arvestada, teeb teine nähtava vahe vahele ja hoiab ennast inimesest eemal.
Piiride ette panemine - vähendavale käitumisele ja valikutele tähelepanu juhtimine - toob kaasa veel selgema vahe välja näitamise ja selle suurendamise - Mina ja Sina ei ole Meie - ole olemas, kuid Sina ei ole Minuga ühes – olles Sinust eraldi, Mina ise kehtestan enese reeglid ja panen paika enese õigused ning enesele sobivad/ vajalikud piirid.
Ühises toimuvale öeldakse sõna sekka ja isiklikud piirid märgitakse maha selles kohas, kus ollakse mingi ühise nimetaja alusel Meie. Vastuolude tõttu ei ole see Meie tervik, sest isiklikud huvid muudavad ja lõhuvad olemas olevat struktuuri. Olemas olev mängitakse ümber ja inimeste vahelisest ühte hoidmisest saavad alguse suhted, mille alus ei ole ühes olemine, vaid kohustus neis olla, enese õiguste tõestamine ja isikliku kasu saamine.
Need on suhted, millel ei ole tulevikku – vaadatakse, et ise ei ole neid endale valitud ja seega ei nõustuta nendega siis, kui need toovad kaasa privileegide kaotamise ja kohustuse, enese jaoks valeks nimetatud inimesega, arvestada – sel moel tõestatakse ära, kuidas see on vale, et inimesel on õigus öelda teisele ette, mida, inimesega seoses, tohib ja, kuidas mitte ning keelata tegemast seda ja olemast sel moel, millega inimene ei vali nõustuda.
Täiskasvanu saab, enese jaoks valest, ära minna, selle lahendamiseks erinevaid lahendusi otsida ja neid ka teoks teha – tal on rohkem ressursse ja ta on teise täiskasvanuga, vähemalt suuruse poolest, sama. Lapse traagika seisneb sellest, et tema ei saa enesega seotud suletud keskkonnast ära minna – on aegu, mil ta ei saa seda teoks teha ka siis, kui sealses tema piirid ei pea, kui temale ette pandud piirid jäetakse alles, kui sealne keskkond on vähendav, negatiivne ja vägivaldne.
Enese teel kõndiv inimene saab endale need kogemused, mida ta vajab – ta saab hetked ja võimalused, milles tal on võimalus osaleda lugudes, milles osalejatel on küll teised näod, kui möödunus ja ka tegemist teistsuguste asjadega, kui kunagi oli, kuid sisu on neis kõigis sama – eluterve enesekehtestamise teostamine.
Need on lood möödunust, mil ei julgetud ega saadud ennast välja öelda – seal ja siis valiti keegi teine ning kardeti valusat ja hülgavat kaotust. Elu on õiglane – ka korduvas saab osaks sama – ennast välja öelnu kogeb sama – ta hüljatakse, teda nimetatakse valeks, tema peal kasutatakse manipuleerimise tehnikat ja vähendamise taktikat – see tähendab, et ta saab tõelise tuleproovi – reaalse võimaluse teha oma sammud ja öelda oma sõnad ning kogeda sellele järgnevat ja kõigest sellest, ellu jäädes, läbi kõndida.
Inimesel on vastutus enese ees siis – kui on olemas fakt, et teine ei arvesta temaga – teine teeb ühes olemise keeruliseks, teine ületab inimese piire, teine vähendab temaga seonduvat. Möödunus, lapsena, ei olnud inimesel võimalik seda, ise ja üksinda, lahendada muul moel, kui selle eest ära minna, seda taluda, või endale oma tundeid kustutav tegevus anda - laps proovis, tegija vastu, mitte reageerida.
Selgus ja teadlikus eneses - minul on õigus enesena olemas olla ja enesele olulisele ning sellest rääkida. Ütlen oma info selgelt ja konkreetselt välja. Teise reageering, sellele, näitab tema poolt valitud taseme väljendust. Kui see ei ole enesega sama ega otsi lugu tasakaalustavat lahendust, siis olen olevast teadlik - mina ei lasku vaidlustesse ega tagane enesest. Selge sõnum – mind vähendav ja minu piire ületav tegevus tuleb lõpetada – see ei ole, kellegi teise privileeg ega enesele ostetud/ võetud õigus, mida ei tohiks väärata/ kaotada.
Teise vastus annab teada sellest, kas too teine võtab vastutuse ja vaatab/ näeb enese osa loos ning otsib mõlemale sobivat lahendust või muudab loo suunda – keerab vastutuse, kui süü ja põhjuse, minu poole – proovib manipuleerimise tehnikat. See on tunnete karussellile meelitav lõks – kui esimesena reageerib tundetasand – siis emotsioonid löövad üle pea nii kiiresti, et mõistus ei jõua kohale ja vaja on kiiret lahendust - sel hetkel tuleb tõmme tuttava lahenduse poole - käivitub muster - selleks, et teine edastaks teistsuguseid tundeid äratavat informatsiooni, tuleb talle, teda enese emotsioonidega tagant lükates, sellekohane info edastada ...
Mõistmine – minu samm, millele teine tormiga reageeris, ei oleks sündinud, kui teine oleks arvestanud minu olemas olemisega – mina ei pea enesele osaks saavat, kuid tegelikkuses ära hoitavat ja ka muudetavat, üksinda alla neelama. Kui ma ei ütle enese tõde välja, siis olen ise nõus endale liiga tegemisega – senikaua, kuni vaikin ja eneses hoian, valin teise ja kannan mõlema vastutust. Kui seisan jalad maas ja ütlen ennast välja, siis olen valmis ka tagajärgedeks – seega valin järgmise sammu enesest lähtuvalt.
Tavaline lõks seisneb selles, et öeldes ennast välja ja kohates teise reaktsiooni – valib inimene selle teise – asetab ennast sellest teisest vähemaks ja hakkab, endast taganedes, teist korda tegema – enese sõnu kustutama, teise väidetega nõustuma ja toda taas üle enese piiride lubama. Sellise käitumise taga on vajadus olla seotud ja olla oluline – kui olla sobiv, siis teine jääb alles, teostab ühes olemist ja ei tee tähelepanuga liiga.
Teine variant – kui valitakse teine enese vaenlaseks, siis võetakse sõda, ehk tunnetekarussell, vastu ja seistakse tolle teisega vastamisi ning kaitstakse ennast – tõestades ja õigustades ning teise väidetele ümberlükkavaid tõestusi otsides, proovitakse edastada infot oma õiguste ja teise kohustuse kohta olla õige inimesele vajalikul/ sobival moel. See ei ole lahenduse tee – see on tundeseisundi filtreerimine ja tundeid teadvustamata, kui emotsioonide laineharjadel ratsutamine ja sügavikesse kukkumine - puudub teadlikus ja selgus toimuvast ja enesest.
Mõistmine – teine ei ole minu Mina – teine on eraldi seisev ja toimiv subjekt. Suletud keskkondi ei ole – üksindus, kui eraldi astumine ja eraldi olemine ja üksinda seismine, ei ole välja jäetus ega hülgamine ega karistamine, vaid tegelik ja teostatud võimalus olla vaba – see on vaba iseendana olemine.
Mina olen iseendana tervik, mille seest ei ole kedagi puudu ega kuhu sisse ei kuulu veel keegi – kogu ülejäänud Maailm seisab väljaspool mind. See tähendab, et ma ei ole piiratud ega suletud kindlasse keskkonda, vaid minul on meeletult palju erinevaid võimalusi ja valikuid - need on kõik olemas ja minul on võimalus valida, kõige selle hulgast, enesele sobiv, meelepärane ja just mind kutsuv tee.
Teise poolt vastu astutud samm tähendas tema kasutuses ja käsutuses oleva valikuliselt esitatud info edastust – see ja selles ei olnud kusagil Mina ega midagi Minu. Möödunust alles jäänud uskumus tähendas „tõde” - teine on oluline ja sellepärast tuli tema tõega arvestada – loomulikult lõi, aset leidnu, mind just sellepärast tasakaalust välja – kuid tegelikkuses olid teise emotsioonid tema enda oksendus ja puhastus – tegevus, mille jaoks tema proovis mind kasutada.
Möödunust jäänud mälestuse elavnedes ma ei tahtnud koos ega ühendatud olla enese kustutajaga, muutjaga, tühistajaga. Möödunus, kuid ka olevikus, ei olnud me ühel lainel ega olnud meil samasugused energiad ega olnud meil üks eesmärk siis, kui mina valisin olla enesena – enda eest vastutust võtva inimesena – möödunus olin läinud teise mänguga kaasa ja, siis meie energiad ühinesid ning sellega olin andnud end teisele kasutada – olin täitnud tema eesmärki.
Teine oli enese valik ja ta andis edasi enesest tulenevat – see kõik käis tema kohta. Mina ei ole ega saa olla teise autor – teine reageerib enesest lähtuvalt siis, kui valib ise aja, mil seda teha ja/ või ta kohtub minu infoga temale. Teise emotsioonide vallandus ei kaota mind ära – mina seisan endiselt jalad maas edasi.
Ma ei kahtle endas ega tühista ennast ära – minu info oli ja on oluline ning vajalik. Saan ja võin ennast täpsustada, kui vaja. Teise poolt valitud käik - enese, kui rolli välja vahetamine, oli katse mind mõjutada – proov, et viia minu tähelepanu mujale selleks, et segada vett sogaseks, et kaotaksin selguse ja enese raja ning taganeksin enese infost ja muudaksin selle ära.
Enese valimise alguse ärevusest vabaks aitab saada harjutamine, kuni sellest saab loomulik normaalsus. Harjutamiseks toob elu teele mitmekesiseid võimalusi, milles seda saab teha. Nende hetkede olevaks saamise hetkel on oluline pidada kahekõnet enesega – okey, mina siin – mina olen olemas ja seisan jalad maas - mina saan hakkama. Kogesin ehmatust/ ärevust siis, kui minu piire ületati/ minu poolt edasi antud info kohtas protesti ja, mina ise, vähendamise katseid.
Olin ärevuses ja ehmatanud, sest olin saanud info, mis vajas reageerimist esimesel võimalusel, kuid minus olid mälestused möödunust, mil enese tõe ja enesega seonduva välja ütlemiseks jäi puudu paljust. Oleva aja info näitas kätte reaalsuse – midagi ei jäänud varju – tegelikkus oli aus – puudus ühine alus ja eesmärk, ei olnud koos tegutsemist ega kõrvu olemist, ei olnud austavat ja võrdsena näitavat/ võtvat käitumist. Olin ühises oleva enesega seonduvas üksinda.
Järgnes arutelu – mis on minu jaoks oluline – kas see on olemas – kas see on üksinda saavutatav – milles ja kui palju on teise vastutus, et see küsimus päevakorras on – kui oli selge, et teine ei osale ega näinud enese osa, siis tuli mul lähtuda endast – valida ise, millise otsuse ma teen ning kas ja, kuidas annan sellest teisele teada.
Mis iganes sai olema ja, kuidas tuli kogeda – mina ise jäin ja jään alles – uued piirid ja välja öeldud info on muutus ja samas ka suhtemine, millega kaasnevad omakorda tagajärjed ja järgnevad vastused, kuid see ei ole eluohtlik – see on elu.
Loomulikult ma võbelen veel siis, kui tuleb mõelda selle peale, mis saab siis, kui ... - kuid see ei ole enam argument, et peatuda selles kohas, kus ma ei ole nõus alla neelama enese jaoks valet - minu/ minuga seonduva piiride ületamist, mitte arvestamist, vähendamist - olen harjutamas seda, et mina ütlen, teise ja enese vastutuse suurusega arvestades ning ühisele mõeldes, ennast välja - see on enesekehtestamise teostamine, mis on elutervete suhete/ suhtluse alustala.
Marianne
01.11.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar