Seda inimest, kelle eesmärgiks on mõjutada, kedagi teist muutma/ muutuma endaga seonduvat selle inimese kasuks, kutsutakse manipulaatoriks – see on inimene, kes käsitleb teist enese eesmärkidest lähtuvalt ja erinevaid tehnikaid kasutades. Osav inimese käsitleja ei jäta nähtavaid jälgi – tema osa toimuvas on raske tõestada ja temalt selle kohast ülestunnistust ei ole mõtet oodatagi – käsitletu ise tegi ja ise oli ja ise valis ja ise muutis ennast – vaadaku peeglisse.
Manipulaatori põhiline töövahend on tähelepanu – tema suudab suunata teise inimese tähelepanu soovitavale, soovitud kujul – käsitletav teeb ja kogeb just tähelepanu pärast ja nimel enesega seonduvas muutusi – püüdleb selle poole/ põgeneb selle eest/ kukub katki selle pärast/ müüb ennast selle nimel. Eriliselt mõjutatav on see, kes on teise ja enese tähelepanust sõltuv – mõjutamatu on see, keda muutuv/ muudetud tähelepanu ei muuda ega pane muutma.
Ka vanema katse, viia laps jonnivast seisundist välja/ panna vanema soovile vastavalt käituma/ õpetada ajaga arvestama/ enesele vaba aega näpistada jne, on manipulatsioon. Ka enese madalamast energiast positiivsemasse olemisse viimine, tõstvate affirmatsioonide abil, on enese käsitlemine väljavalitud eesmärgi nimel. Samal moel on enesega manipulatsioon see, kui inimene suunab enese tähelepanu oma omadustele ja olemistele ning näeb neid, kui puudusi ja vigu.
Tavaliselt nimetatakse manipulaatoriks seda inimest, kes vähendab teist enese huvidest ja eesmärkidest lähtuvalt – tema saab kindla ja välja valitud kasu – tema saab selle, mida ta muidu ei saaks või, mille eest peaks ise maksma või, mida tal oleks vähem või teistsugusena või, mille eest tuleks temal endal, tegelikkuses, vastutus võtta. Tähelepanuga mängides väldib ta enesele mitte sobivat ja tagab endale vajamineva/ valitu.
Selline inimene tõstab ennast teise arvelt – näitab teist vähemana ja valena. Selline inimene tahab, et teine muudaks ennast ise - vahetaks oma rolli/ olemist/ tuju/ välimust, kustutaks enese tõe, taganeks enesest, käituks ja valiks teisiti, kui ise soovib/ endale vajalik on, nõustuks vägivallaga, kui normaalsusega ega otsiks abi, tunneks ja näeks ennast manipuleerijast/ millestki muust sõltuvana/ vähemana jne.
See on psühholoogiline mäng, mis ei ole hoidev ega austav – see on mäng, mis ületab isiklikke piire sel moel, et see on pugenud naha alla ja sügavale enese salasoppidesse – inimesel ei näi olevat selle käest ja eest pääsu – see on saanud tema osaks. See vallutab olemas oleva ja mõjutab teda ümbritsevas – seal olijad nõustuvad, ühinevad ja toetavad – võimendavad suunatud tähelepanuga seonduvat ja ei jäta alles kohta, kus inimene leiaks koha enesele ja Maailm püsiks muutumatuna paigas ja toimiks enesele mõistetavana.
Manipulaator ei ava oma kaarte ega võta vastutust enese ja enese poolt tehtu ning enesega toimuva eest. Manipulaator ei anna selget infot ega näita välja, kus ta tegelikkuses seisab, milles ta on, mida ja kuidas mõtleb/ kavatseb – temaga ühes ei ole selgust ega kindlust. Manipulaator ei saa rääkida ega näidata tõtt, sest tema tegutseb põhjusel, et saavutada teise inimese üle võim – allutada enesele ja panna tegutsema enesest lähtuvalt.
Manipulatsioon toob välja manipuleeritava inimese eneseteadlikkuse ja eneseselguse ning oleva ja selles toimuva kohta käiva reaalse info töötlemise kitsaskohad. Manipulatsiooniga kohtudes on näha, mille alusel ja, kuidas inimene infot kogub ning töötleb. Siis tuleb välja see, kas ta usub nägevat ja kuulvat seda, mida tahab uskuda ja kuulda, kuna temas on vajadus tähelepanu järele või võtab ta aluseks reaalsuse ja lahendab toimuvat enesest ja teisest ning toimuvast teadlikuna olles.
Manipulaator ei ütle, oma mängu mängides, välja kogu tõde – ta edastab oma infot ja teeb oma samme teoks suunatud moel ja välja valitud viisil – nendega ta näitab, kuhu ja, kuidas tähelepanu tuleb suunata - ta võtab olemas olevast vajamineva ja lisab sellele või võtab sellest vähemaks ning loob tee ja maalib pildi ja jutustab loo, mida sel moel olemas ei ole, nii nagu see oleks olemas – ta on meister - tema poolt loodu ja esitatu on usutav ja näib tõesena.
Loo algus on enese alguses – lapse vanemad kasutavad manipulatsiooni siis, kui nad ei ole ausad – nad näitavad - lapsele osaks saavat, lapsega/ lapses toimuvat, lapsega seonduvat, lapse poolt tehtut, lapse eneseteadlikkust – teistsugusena, kui see päriselt on. Nad muudavad lugu, mis leidis/ leiab reaalsuses aset, teiseks – nad vahetavad vastutajat ja muudavad põhjuseid ning näitavad head halvana ja halba heana, lisavad varjundi ja võtavad vähemaks või panevad juurde.
Sel moel viivad nad lapse peeglitagusele maale – harjutavad tema aju sisse uued ühendusteed – tõde ja vastused ei ole lapses, vaid tema vanema sõnades, pilgus, hääles ja tegudes. Sel moel summutavad/ vaigistavad nad lapse enesest teadlikuna olemise ja selguse enese kohta ning ei toeta tema eluterve enesekehtestamise arengut. Nad kasutavad last enese huvides – lapsest saab vahend vanema vajaduste täitmiseks ja tema emotsionaalse seisundi hoidmiseks/ muutmiseks.
Sellised vanemad ei austa oma last – nad keelduvad tunnistamast ja nägemast, et laps on neist eraldi seisev isik, kellel on õigus iseendaga seonduvale infole, enesega seonduva muutmisele ja enesega toimuva lõpetamisele, kui see ei ole temaga arvestav, vaid vähendab ja takistab teda iseendana olemast.
Lapsega manipuleerimine on tema kuuletuma panemine – laps aetakse nurka ja segadusse, tema aju lastakse lühisesse, teda pannakse uskuma vastupidist, teda õpetatakse eneses kahtlema, teda harjutatakse enesega kontakti kaotama, tähelepanust sõltuvusse jäädes seda vajama ja vältima, ennast liigselt kontrollima, enese piire kaotama ja teist nendesse lubama, vastutust võtma asjade/ lugude/ inimeste eest sel moel, mis ja kuidas ei ole tema vastutus, ennast vanema „silmadega” vaatama ning vanemat enesest olulisemaks seadma.
Kogu selle aja, mil laps elab manipuleerivas keskkonnas, kus puudub selgus ja ausus – toimuva kohta selget tõde välja ei öelda ja sellest rääkida ei tohi – kogu selle aja teab laps tõde enese ja toimuva kohta, kuid ta ei suuda seda välja tuua ja ennast sellisena väljenduma panna – ta ei saa vanema ees iseendana seista siis, kui ta vajab vanemat – siis, kui ta sõltub temast.
Laps ei saa, enese jaoks olulist, ühendust katkestada ega vanemat oma piiridest välja poole tõsta/ neid vanema ees sulgeda – vanem on tema piiride sees ja tema vanema omade sees – nad mõjutavad teineteist. Laps on sõltuv, sest ta ei ole veel kõiges Mina Ise ja ta usub, et ta on võlgu kõige selle eest, mida ta saanud ja ära kasutanud on – tema olemas olemine on vanemale koorem ja ülekohus ning vanema olemine/ väljendus sõltub temast.
Lapsele väidetakse, et tema ise muudab vanemat – seega sõltub temast endast see, kuidas vanem teda kohtleb ja, mil viisil ta seda teeb – kõik see, mis ja, kuidas lapsele osaks saab, oleks siis nagu tema enda poolt valitud ja tagatud. Laps pannakse uskuma, et tema loob oma vanema – mitte üks kavatsus ja katse, olgu see parem või parim, ei tähenda, et vanem sünniks hea ja armastavana – vajadusel leiab alati põhjuse, miks ja, kuidas laps vale on, et seda, mida vanem ise anda ei vali ja, millisena ise olla ei taha – olema ei sünni ega lapsele osaks ei saa. Vaata, mida Sina minuga tegid – Sinu olemas olemine on põhjus!!!
Laps püüab, kuid ta ei saa vanemaga toimuvat muuta, et enesele parem kogemus anda – vanem ei ole lapsega ühes nii, et laps saaks olla vaba iseendana – iga hetk võib ja saab tulla muutust nõudev käsk – olevat lõpetama ja teistmoodi olema sundiv info, mis edastatud pilgu, sõnade, hääle, ümbernimetamise, teo läbi. Laps kaotab enesega kontakti – ta näeb ennast, eneses ja enesega toimuvat ja vanema poolset osa mitte nii nagu see on, vaid vanema poolse tõlgenduse, nimetuste, suhtumise ja värvide järgi.
Miks ta minuga nii teeb – kas ta mind ei armasta, kas ta minust ei hooli, kas mina ei ole väärt paremat – kas ja miks, kas ja miks. Jah vanem saab, jah vanem tegi/ teeb, jah see ei ole õige, jah vanem kasutas võimalust ja mind, enese mängus ja enese huvides, vahendina – jah, mina ise olen lasknud sel sündida, sest mina vajasin vanemat – mina olin temast emotsionaalselt/ füüsiliselt/ materiaalselt sõltuv!
Laps soovis vanemaga koos olla, temaga ühes olemist ja tema poolset armastust/ hoidmist ning tema poolt hoitud turvatunnet kogeda, kuid ei saanud seda kogemust, sest vanem valis nende nimede all neile vastupidise – hülgamise, karistamise, füüsilise ja vaimse vägivalla jne. Laps ei teinud oma vanemat – vanem ise valis enda. Lapse kogemused, vanemaga ühes olles, olid kokku hind, mille ta maksis selle eest, et oli sõltuv ja oma sõltuvustest lahti ei lasknud – ta jäi vajama seda, mida saadaval ei olnud.
Head päevad, kus oli parem, kus oli olemas seda, mida laps vajas või ei olnud seda, mis teda vähendas, edastasid info – on, saab, ehk jääb – kuid muster kordus. Kuni inimene omab vajadust, mille täitmiseks ta vajab teist inimest, seni ta on mõjutatav – seni ta usub kuulvat/ nägevat seda, mida tahab/ vajab kuulda ja näha selleks, et kogeda - enese puudus on täidetud/ on täidetav.
Reaalsusest erineva tõeks uskumine on illusiooni loomine ja alles hoidmine ning enesega manipuleerimine, et panna ennast uskuma ja nägema seda, mida ja kuidas ei ole – seda tehakse selleks, et kinnituda selle inimese külge või püüelda selle poole, kes võiks/ peaks vajamineva andma, kuid ei tee seda.
See on kunagise väikse Lapse vajadus, suureks kasvanud inimese sees – tema saab vajamineva/ see jääb talle alles, sest tema on olemas – kuid mitte kunagi ei ole vajaminevat olemas selle pärast ja eest, et inimene on, lihtsalt, iseendana olemas – alati kaasnevad looga tingimused - tuleb olla selle teise, kellest tema täidetus ja selle aste sõltub, jaoks õige – see on vana muster, mida hoitakse alles – küsitakse ja oodatakse sealt, kus on tõestatud, et sealt seda ei saa - vajadus saab ilmneda kohas, kus selle täitmiseks vajaminevat ei ole või selle vajamineva eest küsitakse hinda või seda keeldutakse tegemast.
Vajadus ei ilmne seal ja selles, kus inimene ei koge puudust - seda ei ilmne seal, kus ta on olevaga rahus ja iseendaga tervik - ta ei ole sõltuv - ta ei vaja tähelepanu - tähelepanu saamine/ kvaliteet/ puudu jäämine ei muuda teda. Enese teelt kõrvale astumine, enese jaoks vales ja valega ühes olemine, tasakaalust väljas olemine, enese arvelt andmine, enesele EI ütlemine - toovad kaasa vajaduse kompenseerimise järele - just siis tuleb mängu tähelepanu ja manipuleerimine - vaja on teist ja teiselt.
Marianne
06.11.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar