Inimene elab oma elu Inimeste Maailmas – see tähendab, et ta kõnnib ringi ja elab inimeste seas – ta puutub teistega kokku erinevatel põhjustel ja eesmärkidel. On üsna tavaline, et ta kogeb ennast läbi teiste – teised inimesed puudutavad ja mõjutavad teda. Teiste puudutustes on võim teda häirida, kuid ka meeldivalt hoida.
Kõik teised ei arvesta inimesega – nad ei vali seda teha/ nad ei taha seda teha/ nad ei oska seda teha/ nad ei märka seda teha. On inimese enda töö ja tee teha ennast nähtavaks – öelda selgelt välja enese piirid ja anda teada nende ületamisest. On vaja oskust ja on vaja tasakaalustamise mõistmist, et arvestada oma piiride seadmisel nii iseenda, kuid ka teistega – panna need paika nii, et nad hoiavad ennast, kuid ei riku samas, kellegi teise õigusi.
On üsna tavaline, et see inimene, kes tuleb temaga manipuleerivast ja teda vägivaldselt kohelnud keskkonnast, ei oska oma piire seada, neid teistest eristada ja teiste omadega arvestada. On üsna tavaline, et tema normaalsus näeb vägivalda õigustatuna ja tema ise peab isiklike piiride ületamist normaalseks. Ta on harjunud sellise keskkonnaga ja ta ei tea teistsugust võimalust või ei näe seda olevat võimalik teoks teha.
Süsteemis, kus käsitletakse inimest, kellegi teise isiklikes huvides, on tavaline, et isiklikud piirid ei loe – käsitletavale antakse teada, et temal ei ole õigust neid välja öelda ega teise ette seada. Käsitlemist kogeval inimesel tuleb vastu võtta see viis ja nõustuda selle lahendusega, kuidas temaga käitutakse, temaga arvestatakse, tema jaoks ollakse, teda nimetatakse, teda nähakse ja näidatakse. Kui see ei ole toetav, hoidev ega arvestav, siis talle öeldakse, et see on ainuvõimalik moodus ja tema enda poolt välja teenitud/ põhjustatud – paremini temaga ei saa ega tema jaoks anda valita.
Ka siis, kui inimene sõltub teisest ja talle ei ole jäetud õigusi, ka siis on temal isiklikud piirid olemas ja õigus nende kehtestamisele. Inimene, kes on kasvanud isiksust ümber sulatavas katlas, ei ole õppinud ennast teistest eristama ega harjutanud enese nähtavaks tegemist. Elu hoiab teda - see annab võimalused õppida ennast eristama ja harjutada endast teada andmist. Inimese osaks saab situatsioone, kus seda on võimalik teha siis, kui ta julgeb seda teha ja on valmis seda tegema.
Manipuleerivat käsitlemist kogenud inimesel ei ole selget pilti iseendast – möödunus näidati ja nähti teda erinevalt ja teistsugusena, kui tema ise ennast teadis – teda ennast ja tema tegusid nimetati teistsuguseks, kui tema ise mõistis ennast vaadates. Sellise käsitlemise pikaajaline kestmine tähendas enese kaotust – käsitleja kirjutas käistletu loo enese huvides ringi ja esitles seda „tõde” sellisena nagu see käsitleja loominguna kõigile nähtvaks ja kuuldavaks tehti – sel moel sai käsitletu endale vale ajaloo ja näo, kuid seda peeti tõeks, millesse püüti teda ennast uskuma panna/ ka tema ise uskus/ püüdis uskuda.
Enesest mitte teadlik olemine ja enese selguse puudumine on pikaajalise manipuleerimise tulemus – enese sisemine hääl vaikis/ kadus, st vaigistati, sest väline maailm teadis paremini ja õigemini, mida ja miks käsitletav inimene ise tegi ja oli, ise koges ja tundis ning ka seda, kuidas temale osaks saavat „õigesti ja korrektselt” tuli nimetada.
See äraspidisus tähendab ka seda, et see inimene, kes peab manipuleerimist normaalsuseks ja lubab sel olemas olla ja kasutab seda ise teiste peal või laseb enese peal teostada, ei erista inimsust ja inimlikkust mängumaailmast. Kui temale rääkida ja näidata, mida tema enda või temaga manipuleerivad teod tegelikkuses tähendavad ning toovad kaasa teistele ja, mil moel muudavad päris maailma, siis tema ei näe seda infot tõesena - see on vale, sest see väärastab teda ja tema endaga seonduvat teadmist - tema Mina pilt ja isiklik lugu ei suuda võtta vastu teadmist, et see, millesse tema usub, ei ole tõde, vaid kellegi teise/ tema enda poolt tegelikkust moonutav väljamõeldis.
Manipuleerimine tähendab seda, et inimesel ei ole olnud peeglit, mis oleks näidanud temaga tehtavat ja tema poolt kogetut õigete sõnadega tähistatuna ja teda iseendana - see tõi kaasa selle, et tal puudub tegeliku ja ausa enese kohta kinnitav informatsioon.
Käsitlemist kogev inimene õppis ennast vaatama ja tuvastama ning hindama läbi moonutatud peeglite – sellepärast ta ei olnudki kunagi päris õige ega sama ning ei näinud ennast inimesena, väärtusena, austatuna ja tunnustatavana – iga peegel nimetas teda ja andis tema kohta hinnangu enese ja oma vajaduste/ väärtuste järgi ja see ei olnud tõde inimese kohta. See oli subjektiivne, väärastunud ja eesmärgipärane moonutamine/ valetamine.
Olemas olemise igal hetkel on inimene teadlik enese piiride ületamisest ja vägivallast enese vastu. On aegu, mil ta seda ei teadvusta, keeldub seda tõeks tunnistamast, ta ise ei julge või tal ei ole veel/ enam võimalust seda infot teatavaks teha. Hirm ja võimetus, ennast teoks ja nähtavaks teha, lähtuvad vajadustest ja, kellestki/ millestki sõltumisest – kui ei ole õige, sobiv/ kui olla liiga ise, siis see võib ja saab muuta osaks saavat – enese piiri seadmine toob kaasa, kellegi teise poolse piiri paika panemise – Ei-le vastatakse Ei-ga.
Ei-le Ei-ga vastamine on manipuleeriva keskkonna/ süsteemi tüüpiline reaktsioon, millega hoitakse käsitletavat inimest kontrolli all ja sõltuvana. Inimene, kes soovib/ vajab, et tema piiridega arvestatakse, ütleb Ei, kellegi käitumisele/ valikule/ olemise viisile. Manipuleerija ütleb EI inimesele – inimest enam ei valita, temaga enam ühes ei olda, teda enam inimesena ei nähta – teda karistatakse välja arvamisega/ eraldi jätmisega/ vähendamisega.
Enese piire teatavaks tegevale inimesele Ei ütlemine tähendab, et teda ei võeta enam mängu, sest ja kui ta ei kanna õiget rolli, vaid on nähtav iseendana, siis ta ei sobi teiste mängijate hulka ja rikub nende mängu ära – Ei ütlemine, kellegi käitumisele/ väljendusele/ valikule, tähendab mängijate maailmas ja keeles, kellegi teise rollile/ mängule Ei ütlemist. Isiklikke piire teatavaks tehes Ei ütlemine tähendab, et see inimene ei tunnista enam tõeks ega õigeks, et selles mängus/ sellel rollil on õigus teise inimese, kui rolliga, mitte arvestada, tema piire ületada ning nimetada ja näidata seda inimest enesele vajamineval moel - valida talle roll.
Kui inimene ise seda rolli ei tunnusta/ sama mängu kaasa või üldse ei mängi, siis ta kohtab käsitlemist ja/ või enesele selja keeramist, sest enese piire nähtavaks tehes on ta mängijate jaoks vale ja mängijatest eraldatud/ mängumaailmast välja arvatud. Seda ka siis, kui mängijad ei erista enam päris maailma mängumaailmast ja lahendavad seda oma mängu reeglite järgi - nad ei vali endaga ühte seda, kes seisab nendega samas - sel moel rikuvad nad kõiki ühendavat süsteemi ja kaotavad endale mitte vajalikke - mängu valinuna nad ei näe/ ei tunnista välja jäetute olemas olemist ja seega nad vali neid endaga ühte.
Mängumaailma valinud ja tegelikkusega manipuleerijad ei teosta kõiki ühendavat süsteemi ega hoia seda alles ega selles korda - see ei ole nende oma - nad on valinud sellest nimed, raamid ja endale sobivad - nad on lapsed, kes ei vastuta enese poolt teoks tehtava ja olema saava tagajärgede eest.
Marianne
27.11.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar