Põhi

 

Kui lõppude lõpuks,

siis ise jäin seisma

ja lõin peatuse ajas -

enam ei lohisenud kaasa,

enam ei tassinud kaasa,

enam ei lükanud edasi

ega olnud

enam ka asjaolude ohver,

siis kõik selginema hakkas,

sest enesepettuse udu hajus.

Otsustav tegu

ja teada antud sõnum

tunnetesügavuses

olemise lõpetas -

olin teinud sammu

ja ahmisin õhku,

proovisin pinnale pääseda,

et iseseisvalt

saaksin mina hingata.

Peksin kättega vastu vett -

soovisin

pidavat pinda,

vajasin

selgust ja soojust -

vesi oli märg ja külm,

midagi ei jäänud pihku,

midagi ei toetanud.

Olin paanikas -

hüüdsin appi,

et köis visataks,

et käsi ulatataks -

ise endasse 

ei uskunud,

ise endasse

ei lootnud -

ise enda piire

ja jõudu ei tundnud.

Hüüdsin neile,

kes seisid samas,

hüüdsin neile,

kes olnud kaasas -

iseendale küsisin toetust.

Laiali lendava

vee pritsmed

tegid teisi märjaks -

see ei meeldinud neile -

märg särk paljastas -

all oleva välja näitas.

Sai selgeks,

et valida on,

kas tunnete sisse

uppuda ära

või neist ujuda välja -

mina ise olin põhjus,

miks, mina ise, olin põhjas.

Lõpetasin hüüdmise -

endale tähelepanu püüdmise

ja väljast poolt

abi ootamise -

vait jäin

ja vaiki olin -

selginenuna -

selginenud põhja vaatasin -

teerada,

sealt välja,

märkasin -

tuli ujuda põhja

ja ise,

sealt,

välja kõndida.

Marianne

17.01.2024.a