Hea minu Tädi – kui mina sündisin, siis olin ma Laps, kellega Sina ise valisid suhte luua – see oli Sinu samm ja otsus. See suhe jätkus läbi aastakümnete – 52 aastat, kui täpsem olla. See suhe oli selline nagu mina, Lapsena ja hiljem ka täiskasvanuna ning oma Laste Emana, ja Sina ise, läbi oma erinevate aastate ja elamiste, sellesse panustasime.
Selles suhtes oli erinevaid päevi ja tähendusega aegu. Sinna jääb aeg, mil Sa olid pea kõige olulisem inimene maailmas – minu maailmas. Sina olid see päästja, kelle karusnahkse krae lõhna mäletasin ja põse all tundsin – Sa sõitsid kohale sinna, kuhu mind oli ära saadetud – Sinule sai helistada – Sina olid ainus reaalne side selle Maailmaga, milles elu pidi olema turvalisem, kui seal, kus olin.
Sinuga koos sai sõidetud ringi ja kohtutud sugulastega ning ammuste aegade mälestustega. Sinuga koos sai käidud külas ja kohtutud erinevate inimestega – mina olin Sinul kaasas. Hiljem, kui Sinust sai minu poolt loodud pere osa, siis sõitsime, kõik koos, samadel radadel ja kõndisime inimeste õuedes.
Sina lõid suhted kõigi minu lastega – hoidsid neid ja toetasid meid. Olid olemas telefonikõne kaugusel ja tööd tegemas, minu kodu, õuel. Sa olid vajalik ja väärtuslik osa – mina ja meie nägime Sind osana. Mina ja meie ei osanud meid, kui tervikut, ilma Sinuta ettekujutada – Sina olid see, kes pidi kindlasti osa saama kõikidest olulistest sündmustest ja tähtsatest verstapostidest. Sina saidki ja olidki kohal.
Sinu osaks sai see, mida ma oleksin jaganud oma emaga, kui ta oleks Sinu moodi olnud – enese mälestused ajast Lapsena ja otsus, et teie kahevahelises loos olin ma asunud Sinu poolele - seega jagasin endale olulist ja väärtuslikku Sinuga – tahtsin uskuda, et Sa hindasid seda - igal lool ja sammul on oma hind. Vahel saavad inimestele osaks need samad kogemused, mida nad teistele teevad – samad tunded kogeda, tunnistada, vastu võtta ja läbi töötada – enese vastutus käidud teel.
Loomulikult ei olnud alati pilvitu taevas ja selged olemised. Üks suur põhjus, mis tõi endaga kaasa selle, et mina ei võtnud mõningate oma soovide ja vajaduste ning valikute tagajärgede eest täit vastutust ja neid jäi, mingil moel, Sinu kanda, on see, mida tänases tean - olin täis kasvamata Laps isegi siis, kui mul endal said olema lapsed ja vanust tiksus juurde. Minu lahti harutamata lugu oli see, mis tähendas, et valisin, erinevate nurkadega, Lapse rolli ka siis, kui olin juba suur. Mul on kahju, et ma siis ei mõistnud, mida ja miks teen – mida minu valikud Sinule tähendasid. Palun vabandust.
Ega seal olnud ainult see, minu, kui Lapsena valimise ja väljendumise raskus - erinevate suhete seosed mõjutasid meid – minu ja Sinu koos olemisi ja tegemisi. Raske oli olla Sinuga ühes, kui Sa ei tunnistanud enese piire ega andnud neist teada. Kui Sina ise tegid ennast maha ja vähemaks. Kui Sa ei kuulanud seda, mida minul oli öelda – vajasin Sinu tuge ja toetust – minu valikutele ja õigusele elada elu oma võimaluste ja ressursside järgi – Sa ei andnud seda – Sa ei kiitnud seda heaks. Sinu hirmud ja tõekspidamised tahtsid, et jätkaksin vales elamist – mis siis, et selle hind tulnuks maksta minul ja lastel.
Paar aastakümmet tagasi muutsid Sina, enese poolselt, seda, kuidas ja mis jäi meie kahe koos olemiseks – Sa ei valinud enam minuga koos käia ega teha seda, kus olime käinud ja mida ühes teinud – aastakümneid. Sellest sammust alates oli nii, et Maailmas ringisõitmiste asemel jäi meie kokkusaamise ja koos olemise kohaks minu kodu. Sa tegid selle sammu vaikides ja valetades – käisid ja olid teisega, kuid ei andnud sellest teada – eitasid ja varjasid. Kui teada sain, siis kukkus minu Maailm kokku – mind oli petetud ja hüljatud. Me ei rääkinud sellest – võtsin uued piirid ja suhtesisu teatavaks ning me jätkasime – veel aastakümmet kaks.
Eelmise aasta, keerulistel aegadel, tundsin, et meie vahel ei olnud enam endine – Sa libisesid ära – kaugemale. Ma ei küsinud ega peatanud aega, et olukorda selgeks mõelda ja saada. Jätkasin – olid osa minu elust ja perest. Perest jah, kuid Sinu enda valik jättis ühel hetkel toetuseta ühe minu lapse – selle noorema, kes kodus. Ma ei küsinud põhjust – kuidas tahta, kui Sina ei tahtnud enam. Suurem vend aitas seda vahet vähendada – ta jagas nooremaga seda, mida Sinult sai – seda, mis oli olnud enne mõlemal, kuid jäänud ainult temale. Ühte ta ei saanud – Sind ei olnud võimalik asendada.
Siis sai selgeks, et Sa nägid ennast mujal olevana – olid lahutanud terviku ja välja jätnud endale mitte vajaliku/ sobiliku. Kohtusin tegelikkusega, kui astusin, ema matustele suundudes, kiriku poole – kohtusin Sinu ja oma teise tädiga võlvide all. Te mõlemad olite seletamatult vaenulikud – eemale hoidvad ja külmad. See seal ei olnud mina, keda te valisite näha ja kohata – need olid teie eneste tunded ja varjud.
Sul oli olemas info, et valitud laulud on paremad, kui need jäävad ilma inimhääleta. Sa ei andnud mulle seda teavet edasi, vaid sundisid, et mine räägi Õpetajaga – ma ei tahtnud – mul ei olnud temaga, midagi rääkida. Lõpuks seisime õuel, organist tuli samasse ja siis, värisedes ja pingutades, ütlesid, et näe inimene rääkis ja lood sellised. Küsisin, et kas soovid muutust – Sina ei vastanud. Oli olukord nii nagu mina ei tahaks toetada ega mõistaks – küsisin neli korda ja siis lõpuks tunnistasid seda, mida soovisid – ei olnud ju teema – muudatus sai tehtud.
Haua peal kõikusid, tõttasin Sulle toeks – no need lilled läksid natuke pihta, enamus lööki läks mööda – selge, et olid endast väljas ja natukene sassis – kuid see ei olnud hea hetk. Matuselauas tegelesid endaga ja oma õega nääklemisega – keegi ei paistnud Sulle meele järgi olevat. Jätsin Su rahule – ma ei otsinud kontakti ega teinud seda Sinagi. Istusime teineteisel pool lauda – peaaegu vastas ja me olime võõrad. Peale seda sai vist kord helistatud ja sinna paika see jäi – oli vaikus.
Vaikus kuni sügise alguseni – helistasid ja rääkisid huvitavaid hetki ning vaatenurki – need ei olnud mind hoidvad ega head – need olid mind halvana ja halba tahtvana näidatud. Proovisin enesele muutust – Sa ei tahtnud seda. Ütlesin, et enam ma ei soovi valetada - ei taha jätkata suhtlust, kui me ei vali rääkida lahendamata lugudest, varjatud tunnetest - väline naeratus ja leebus ei ulatu põhja - seal on vastupidised tunded. Ma ei soovinud enam kontakti ega õnnitlusi – Sa ei näinud probleemi – see ei olnud Sinu jaoks oluline. See jäi – jäi sinna maani, kuni tõstatasin kiusatu teema – ei Sinuga, kuid oma õega.
Tuli aeg, mil helistasin Sinule ja rääkisin Sinuga – tegime seda mitmeid kordi, kuid need võimalused ei viinud Meid, kahte koos, edasi – minu teekond kulges omasoodu. Mina soovisin lahendust ja tegin tööd enese sees - enese eest ja ka meie suhte nimel ning oma laste pärast ja jaoks – otsisin enese sees teed kõigile meile – kui midagi olulist sai selgeks, siis jagasin vahel, kuid see ei leidnud Sinus mõistmist.
Ega ma alati hellakäeline ja rahus olev olnudki - jah, vahel ma tegin liiga - olin tuliselt intensiivne ja jätkasin rääkimist asjadest ning lugudest, kuhu Sina ei olnud kõndinud ja mida Sinu maailmas ei olnud ja mida Sina ei soovinud näha ega kuulda - Solvunud Lapsest Sinu sees. Kindlasti oleksin võinud ja ka saanud olla parem ja taktitundelisem ja lõpetada juba ammu oma tahtmiste tagaajamise - selle nn ühisele hea soovimise.
Vabanduseks ja põhjenduseks saan öelda, et ma ei olnud õppinud suhteid parandama, sest minu poolt pealt nähtud, ise läbi elatud ja enda poolt teostatud kogemused tähendasid valeks nimetatute väljajätmist, jäätavat vaikimist ja ühenduse lõpetamist - nii nagu oli teie, oluliste täiskasvanute, vahel olnud ja tehtud. Minul ei olnud töötavat mudelit ega eeskuju võtta - eel olijad olid head lõhkujad ja veel paremad, endast ning elutõdedest, valetajad.
Oli aeg kasvada edasi sellest Lapsest, kellega Sina ise, Tädina, olid suhte loonud ja siis, Sinule teada olevatel põhjustel, selle ise ka lõpetanud. Oli aeg otsustada, täiskasvanuna, ise, kuidas ja milline on minu suhe Sinuga. Olin püüdnud jõuda Sinuni – näidata enese, Sinu, meie ja ka ühise väärtust, rõhuda Sinu vastutusele, jagada teadmisi – tõsta teadlikkust – see kõik oli ei miski Sinule.
Sa ei valinud enam endale Tädi rolli ja sellepärast oli see kõik Sinu jaoks vägivald ja ülekohus – Sinu valeks ja vigadega inimeseks nimetamine. Jah, Sa tundsid kohustust olla ja kuulata, kuid see ei olnud Sinu valik ega tee – Sa ei valinud ega tahtnud minuga koos edasi minna. Nagu Sa ütlesid – Sinule ei ole mind vaja – minust ei ole Sinule, sellel – vana ja üksiku vanainimese ajal - kasu. Sa tundsid muret enese toimetuleku pärast ja seega panustasid sellele, tolle tingimustel, kes näis tagavat vajaliku.
Sa ei valinud ka kolmanda lapsega koos olemist ega tema elus osalemist – see oleks olnud liigne pingutus. Sina tahtsid ainult ühte – seda ühte suurt, kes Sinule vajalikku tähelepanu jagas – ise Sind vajas ja Sinuga oma muutuvat elu jagas. Sulle ei lugenud, et tema on laps oma emale, on vend oma vennale – Sa ei arvestanud ühegi lapse tunnetega. Sinu aja kasvatus tähendas, et lastel ei ole tundeid ega õigust enda soovidele ega enda elu parandamisele – selle sama suureks kasvanud Lapse sõnum täiskasvanule ei tähendanud, et sellega tuleb arvestada.
Sa ei teinud, tõeliselt ega tõsiselt, midagi ega võtnud ette mitte midagi, sest lootsid, et lugu läheb edasi vanal moel – tahtsid, et oleks inimeste moel koos olemine – vaadata, kuidas lihtsalt kujuneb ja välja kukub – täpselt nii me vanasti ju tegimegi ja siis, korduvalt, eneste tunnetesohu vajusime või teise tunnete poolt kaevatud auku kukkusime. Tahtsid endale vabadust valida ja teha enda tahtmiste järgi – kuid mitte arvestades meie poolsete tingimusteta, et - kõik on olemas, kõik on olulised ja kõik on võrdsed – austus, arvestamine, info jagamine ja vastuvõtmine ning töö koos ja iseendaga.
See ei sobinud, sest tahtsid jätkata nii nagu ise olid valinud – või no nii nagu ütlesid – Sinu elus on kõik kujunenud – saanud olema juhuslikult – Sina ise ei olnud mitte midagi valinud ega teinud ega tahtnud – ja Sa soovisid samal moel jätkata. Olid pahane, et miks ma polnud vaikinud ega ise, üksinda, teemat lahendanud - teistel ei olnud ju vajadust olnud. Vaimne tervis ja heaolu ei olnud see, mille tähtsust tahtsid mõista ja toetada. Me olime algusesse tagasi jõudnud, kuid, selle nelja kuu jooksul, mina ei olnud ringiratast kõndinud, vaid enda mõistmiseni jõudnud.
See õigus Sinul on – õigus oma rahule ja ise määramisele – kuid see, et Sina ise lõid kunagi, erinevas ajas ja sugupõlves, oma suhted Lastega ja siis otsustasid, rolle vahetades, neid ühepoolselt muuta, tähendab, et see oli Sinu samm, mis muutis olevat. See ei olnud minu ega Meie otsus, vaid minul ja meil tuli see info vastu võtta ja iseendas suhte selguse korrektsioon teha.
Mina tegin ja Meie tegime – selgus, et sellest sammust ei saanud, peatuses seistes, koos tööd – et kõigil oleks parem – Sinu kõrval ei olnud enam ruumi minule ega nooremale pojale, kuid ega Sa ei tahtnud ka teisi enam – ei tahtnud endale, vaid nägid vajadust kasutada seda ühte teisel eesmärgil - endale vajaliku kindlustamisel.
Jah, siis Sa seisid veel paigal, sest lootsid saavat olnu tagasi – justkui mänginuks me panustega mängu, kus on võitjad ja kaotajad, kuid ei kõigile head olemist – vanad uskumused, et kui üks saab, siis teine jääb ilma - märkisid, et minu käes on kõik trumbid – küllap mina olen see, kes keelab ja ei luba – lapsed ju ise tahaksid, kuid mina takistavat. Sa ei tunnistanud ega mõistnud, et kõikidel lastel on oma tahe ja väärtushinnangud – nende otsused olid nende omad – mina ei valetanud neile – valisin olla aus.
Meie suhtes toimus muutus – lähedasest sai kauge, kui avastasin, et – Sinu jaoks olen ma olnud kogu see aeg kohustus ja samuti minu lapsed ikka ka. See ongi põhjus, kuidas said ära astuda ega enam mitte hoolida isegi siis, kui Sind paluti ja vajati - on fakt, Sina – Inimesena ja Tädina - oled tõeliselt ja palju väärt – minul ja Meil kõigil on selge, et Sind ei saa asendada mitte keegi.
Sai selgeks, et minu miimimum on kordades rohkem, kui Sinu maksimum ja lisaks veel see, et ma ei vali valetada ega valega nõustuda, on teadmine, et Sina ei võta mind ja minu poolt loodud Meiet väärtusena – Sinu otsused, teod ja sõnad vähendavad meid kõiki - tähendab, et enam ma ei vali jagada Sinuga oma enese elu ega peret – see siin on enese väärtuse hoidmise ja hindamise koht – jah, sigade ette pärleid ei visata – vabandust võrdluse pärast, kuid mõte jääb samaks – seda ja sellega, mida ei ole Sinule vaja, ei ole vaja Sind koormata – olemas olemine oleks Sinule raskus.
Ma ei ole enam Laps – olen täis kasvav Inimene ja suhte ülevaatamine tõi kaasa selguse, et Sinust sai kauge – elus olev, kuid elava kontaktita, kauge sugulane. Oli aeg ja olid olemised – aitäh Sulle ja minule ja meile – minul oli ja ka Sinul oli – tänases eilset enam ei ole. Meil kõigil on oma tee käia ja oma vastutus võtta - seda ei saa teisele anda ega teise eest kanda.
Minul on, meist ja Sinust, alles mälestused - neid on tõeliselt palju - nende sirvimine ei tee mind katki ega õnnetuks - ma ei ole kaotanud - olen võitnud - see kõik on minul olnud - see seal olen mina olnud - see on minu elu olnud - seda kõike on minule vaja olnud, et jõuda tänasesse päeva ja kasvada Lapsest Täiskasvanuks.
Aitäh, Sulle, olemas olemise eest! Head aega ja turvalist teed Sulle, Sinu rahus ja enese poolt valitud koos olemistes.
Sinu õe laps Marianne
31.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar