Tulin puukuuri poolt – ühes käes ääreni täis puukorv, teises samal moel täidetud kandekott. No raske ju oli. Välisuksest astus välja mees ja kõndis garaaži poole. Tahtsin, et ta paneks mind tähele ja tõttaks appi. Kohe ta ei märganud – ju oli omades mõtetes - kuid siis nägi – vaatas mõne aja, seejärel pööras pilgu oma teele ja kõndis risti üle õue – lavalt ära.
Kogesin solvumist – tema ei tulnud ega aidanud. See tähendas, et tema ei toetanud ega hoolinud. Solvusin, sest otsustasin, et ei saanud kanda Mehe Poolt Hoitud Tõelise Naise rolli. Olin küll mõelnud, et hõikan ja kutsun teda appi, kuid enese „uhkus” - enese väärtuse hinnangu langus oli kui rolli kaotus, mis ei lasknud seda teha - kui tema ise oleks oma vabast tahtest tulnud, siis ma ju ei oleks olnud hüljatud ega väärtusetu – see samm oleks mulle teada andnud, et tema hindab ja väärtustab.
Edasi kõndides ütlesin iseendale, et mina ise ju otsustasin tuua puid just sellel hetkel ja sellisel moel. Lähtusin iseenda ressurssidest, et täita endale võetud ülesannet. Mina ise ei kutsunud kedagi appi ega andnud ka teada, et vajan toetust või soovin koos seda ülesannet täita. Võtsin vastutuse enda otsuse eest – mina ise ju. Seega kõndisin majani ja kandsin puud vajalikesse kohtadesse laiali.
Kuid ikkagi - muidugi ma võtsin hiljem loo üles – ütlesin, et näe, kuidas tegid ja valisid – eks ole. Tema kostis, et oli mõelnud appi tulla, kuid siis selle mõtte jätnud – lihtsalt. Tema valik andis minule võimaluse mõista ise ennast. See oli üks selline, pisikene, kuid olulise tähtsusega koht, kus valisin valida iseendale rolli – teine ei andnud seda minule – iseenda väärtust tõlgendades nimetasin, mina ise, end olema väärtusetu ja tähtsusetuna. Solvununa veel lisasin – temaga koos ma ei ole – nägin toimuvas teise süüd - tema oleks pidanud loo korda tegema – minule minu väärtuse tagasi andma. Huvitav, eks ole!
Hiljem mõistsin veel ühte olulist nüanssi – selleks, et hoida alles nn meid siduvat rollipaari – üks, kes on mitte hooliv ja teine, kes on väärtusetu ning peab ise hakkama saama – valisin mina ise kannatused ja raskuse kandmise - mina ise oli see, kes ei andunud teisele võimalust olla enamat – oleksin ju võinud öelda selgelt ja pretensioonideta välja – palun tule aita - kanname koos. Selle info edastamisele järgnenuks vastus, mis andnuks mulle teada tõepärasema pildi.
Inimene valib solvumise, et anda endale ja loomulikult ka teis(t)ele ...
Marianne
25.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar