Noh, mida ootad ja passid - ei ole aega tunnetele – aeg ei oota, sest elu läheb edasi! Noh, kas oled juba tagasi? Kaua veel oodata tuleb!?
Sünergia asemel on kakofoonia. Seni, kuni üks eneses selgust otsib ja läbi kõnnib, seisab teine, kui töötav stopper käes, kannatamatult kõrval. Samal moel, kui tavaliselt, suhelda ei saa – teine vaikib, sissepoole pöördunult või trotslikult, või hoopis hammustab või mossitab või nähvab vastu. See on ebameeldiv ja segav – kuidas olla, kuhu minna, millal teine taastub?
Teine võiks ju eraldi olla - kuhugi mujale ära minna, kuid ei, too teine just nimelt tahab vastas seismist ja vastu põrkamist. Just nimelt tahab, sest vajab, et tema kannatused ja temale tehtud ülekohus oleksid nähtaval. See hoiab teda kinni väljas, tõestamas ja ette näitamas enese kannatusi, sest siis ta ei pea tegelema looga endas.
Ühises ruumis on info – teisega on valesti, on kehvasti, on teisiti – kus on süü, mis on põhjus. Otsides lahendust, pakkudes väljapääse – teine ärritub. Eirates - teine vihastub. Tema ei taha enese segadust lõpetada ega ka koos seismise võimalusest ilma jääda. Tema tahab, et jäädaks kohale – temaga ühte olema.
Tema vajab teist/ teisi, sest tahab laval olla – tema tahab kogu tähelepanu enesele, et veelgi enam võimenduda. Teine vajab kasvamist, enese plahvatuseni, et saada, lõpuks ometi, võimaluse vaibuda - endaks tagasi saada. Tunnetest tõusnud ülepinge vajab välja elamist ja välja valamist. Kui inimese TundeMina tunneb, siis see teine, kes kohale peab jääma või kõrvale otsitakse, on osaline – siis liigagi sageli saab sellest teisest süüdlane.
Ega isegi teist eemale astuda lasta. Astutakse vastu, kui teine puudutab pihta. Lisatakse auru ja kasvatatakse tuld, et enese tunded leiaks sängi ja autori. Kuid, kui siis, too teine teeb näo nagu ei oleks midagi olnud, siis asutakse enese kaitsele ja tuletatakse tollele meelde, mida ja kuidas too tegi – kui ebaõiglane ta oli. Ei lasta ära unustada – lool ei lasta vaibuda.
See on ping-pongi mäng – tähelepanu saab see, kelle käes on käigu ja löögi võimalus – võitjana kogeb end see, kes saab võimaluse seista laval. Kaotajana kogeb end see, kes peab seisma laval. Mõlemad tahavad, võitjaks määravat, tähelepanu ainult enesele – ainult iseendale – vaata mind!! - kuula mind!! – mina olen see, kes tunneb oma TundeMINA. Teine vaigistagu – kustutagu – peitku ennast ära – üks saab korraga olemas olla seal, kus määratakse autorit ja oodatakse lahenemist – teise poolt äratatud tunde käest vabanemist.
Marianne
08.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar