Kui valutab küünarliiges, siis ei saa kasutada jõudu, pingutada ega korrata tegevust, mis avaldab survet. Parema käe valu tähendab vasaku poole sõnumit – parem on panustanud sinna, kus on vähem ja seega on temale alles jäänud vähem. Kõik jõud on olnud suunatud vasaku poole toetuseks, et vältida vale sissetungi - see on enesekaitse. Käed tähendavad andmist ja saamist – valu annab märku, et lugu ei ole tasakaalus – ei saa endast antavale endale vajalikku vastu. Kuid see tähendab, et enesest välja ei jagata ega looda ja seega ka enesekaitseseisundist ei vabaneta ja valu jääb kestma, kuni lahendavat lahendust ei sünni.
See on olnud teiste jaoks ja pärast tegemine/ olemine. Teiste vajaduste rahuldamine. Teiste päästmine. Teised on tulnud enne. Selline valik oli sõnum iseendale ja Maailmale – mina ei ole oluline – teised on. Enda jaoks tähendas see andmist – veel ja kordades veel, et lõppude lõpuks omale saada seda, mis pidi saama olema – vahetuskaup – sama võrdub samaga – enda panus oli antud – oli oldud ja oli tehtud, et teine ei tunneks valesti, ei kogeks valesti, et kasvaks iseendana ja kõnniks edasi, et ei komistaks ega kannataks.
Valu, käes, takistas tegemast – see oli enese protest senisele ja küsimus iseendale - kas tõesti tahan jätkata? Olin võtnud, kellegi teise koorma kanda – teinud tööd, kellegi teise eesmärgi nimel. Valu ütles - Stop – vasak pool ei saanud vajaminevat kätte – ootused ei täitunud. Minu aeg ei saabunud – sest, kui teised olid saanud selle, mida nad ei olnud küsinud – olin ise andnud kätte või loa kasutada luba küsimata – nad ei vastutanud alles jäämise ega tagajärgede eest – nad realiseerisid ennast mujal – andsid ennast sinna, mille alles hoidmine oli nende jaoks oluline - nad kõndisid seal ja selles, mille olid ise endale valinud ja loonud - mina ei olnud nende eesmärk.
Igaüks tuleb toime enese eluga – seisab püsti omil jalgeil ja võtab kanda enese tee – tõsi, küll omaenese hinnaga. Minu motoks oli elus olemiseks vajalik uskumus – enne tulevad teised, siis mina. See oli endale antud ülesanne – toon tulu teistele – saab olema kasu minule. Selline lahendus tähendas kunagise võla maksmist – kunagiste tegude tagajärge – elu ei olnud kingitus ega võimalus, vaid kohustus olla kohal ja tasuda võlg.
Mina ei ole võlgu ega võlglane – mina ei pea ega tule minul kinni maksta teis(t)e teed – teise poolt tehtud valik on tema enese teema ja töö – mina ei ole teise jaoks ressurss ega teise tunnete autor. See, et mina sain olema ja olen olemas, oli ja on võimalus ka teis(t)ele – kõndida ühes, kasvada koos – igal ühel on olemas enese valik, kuidas ta suhtub ja lahendab – ise enda tee.
Võttes enese elu vastu tähendab see, et tuleb austada enese otsuseid ja valikuid. Tuleb lõpetada enese halvustamine – väärtustada enese olnut ja olevat – mitte lugeda üles seda, mille näisin olevat kaotanud – seljataha jäänud aeg, inimesed ja realiseerimata võimalused, vaid tõsta valgusesse ja vaadata tähelepanelikult kõike seda, mille olen kaasa võtnud – kogemused, õppimised, mõistmised – minu enda teekond. Oluline on anda endale vabadus elada ilma hirmuta – oli hirm, et teised ja nendele kuuluv võim saavad mind vähendada. Olin kinni olnud teiste sõnadesse uskumisega – usu mind – taha mind – pööra oma tähelepanu iseenda vigadele – maksa oma võlga – kannatamise ja kannatustega – ära kasva edasi – ela minevikus ilma tulevikuta.
Teiste teed ja tunded ei ole minu eesmärgid. Pealt nähtud või ette maalitud võimalused ei ole minu tee, kui need ei sünni minust – minuga kooskõlas olles. Ei ole rentaabel panustada sinna kohta ja suhtesse, kus tuleb ennast vaigistada ja kaotada. Kus ise olemist tuleb kaitsta. Kus sees ja nähtavalt olemiseks tuleb endale jõuga ruumi teha. Kus valguses olemine käib läbi loa andmise – olles õige, siis saab, kui ei, siis ei saa – kui maksta – täita käske, aimata ära soove – õigesti – siis saab, muidu mitte. Kus saab olla ainult ja täpselt nii kaua, kui suhte omaniku jaoks sobib ja tema mõõdupuu järgi õige ollakse.
Need olid kohad, kus mina ei olnud võrdne – tasakaal ei olnud paigas – mina ei olnud teisega Meie, kuigi too väitis, et olen või minule endale tundus, et oleme. Seal ei piisanud minust – selles kohas ei olnud mina väärt hoidmist – kui väljendasin, et oli paha või soovisin koostööd, ühise Meie tuleviku nimel, siis ei valitud paigale jääda või lülitati mind tasa või vähendati kordades või rünnati ning ähvardati või lihtsalt astuti, vaikides, eemale.
Need olid suhted, milles valitses emotsionaalne kaugus – me ei rääkinud ühes ja samas keeles – olulisest vaikiti. Need olid suhted, milles normaalne tähendas tunnetekaruselli – ootamatuid, ebakohaseid ja ettearvamatuid ümberlülitusi, eitusi ja neile järgnenud justkui jaatusi – suhte lõhkumist, kuid peale meelehea või käsu/ võimu teostamise korral suhtega justkui nõustumist. Puudus rahu - oli ise olemise vastu olemine – oli kohustuse tagasi võtmine – hülgamine – sel moel päästis ennast, valest, tundesõltlane.
Käsi andis edasi info - panustamine sinna, mis ei olnud mina ega minu eesmärk, tuli enese arvelt. See panus ei jäänud kestma ega alles, kui osutusin suhte omaniku meelest valeks. Mina ei saanud lugu parandada, kui suhte omanik seda ei soovinud. Olin vahend, kellel oli andmise kohustus sellepärast, et suhte omanikul oli minu talumise kohustus.
Kõik need olid lood – siis, kui ... mina olen, teen, ei ole, annan, ei nõua, vaikin, jätkan, kuuletun – alles pärast seda. Seda, pärast seda, ei saabunud – olin enese võimu teisele andnud – olin vaadanud ennast väljastpoolt – teise silmadega, olin hinnanud ennast teise mõõdupuuga, olin teinud ennast söödavaks ja õigeks.
Vale tulemuse pärast olin süüdistanud ise ennast, et olin olnud vale - olin andnud ja teinud, teise jaoks, valesti. Olin süüdlaseks pidanud teisi, kes olid ja tegid, minu jaoks, valesti. Muster kestis - ma ei saanud sellest vabaks - teised ei andnud mind vabaks – nad ei tahtnud ega saanud nad seda ka teha – minul endal tuli astuda samm ja pöörata ise oma tähelepanu mujale – iseendale ja oma teele.
Marianne
03.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar