Lapse sünd

 

Kui laps sünnib, siis on ema see, kes, küll fakti ette seatuna, valib luua suhte selle konkreetse lapsega. Ema tahtest, oskustest ja ressurssidest sõltub, kuidas lapsel ja lapsega on – ema on see, kes hoiab, lapse kasvades, suhet lapsega – tema panustab sinna rohkem, kuna tema on täiskasvanu. Laps ei saa seda suhet ise endale valida ega ole tal võimalust seda ära lõpetada – temal tuleb nõustuda ema poolt seatud tingimuste ja panustamise kvaliteediga – võtta vastu oma ema sellisena nagu too on – nagu ema ise valib selle lapsega suhtes olla. Ema on selle suhte omanik – laps kuulub ema juurde.

Kindlasti on lapse elus ka teisi täiskasvanuid, kes valivad luua ise, sama lapsega, oma suhte. Iga täiskasvanuga on ja toimib suhe erineval moel, kuid üks on neis kõigis sama – laps on laps täiskasvanu kõrval. Täiskasvanud on need, kes hoiavad suhet alles ja panustavad sinna ise ning lasevad või ei lase lapsel anda enda osa ja osaleda suhte hoidmisel ja selle kvaliteedi parandamisel, mõlemale sobivaks, erineval moel.

Mõni täiskasvanu võtab seda suhet kohustusena, sest peab, kuid mõni näeb enesel vastutust, kuidas just seda last hoida ja toetada kasvamisel. See, kes peab, see vajab Õiget ja Head Last, et saada tasu enesele „kaotatud” aja eest. See, kes vastutab, see õpib ja kasvab koos lapsega – temale on see võimalus anda endast ja olla olemas rollina, sest sel moel saab sellest mõlemale olema enam - see tähendab, et koos olemisest ei jää temale vähem - talle tuleb juurde - laps ja lapsega seonduv on väärtus.

Perekondades on üsna sageli olemas õed/ vennad – ka nemad on oma vanemate poolt valitud olema – lastele tähendavad samas olemas olijad vältimatut ülesannet, kommunikeerimiseks, luua teineteise vahele side, millest saab mõlema vastutus. Vastutus on küll mõlemal, kuid enamasti kehtib neis suhetes vanuselisest ja soolisest erinevusest tulenev distants ning ühes toimetulemise kvaliteet määrab suhte sügavuse. Kasvukeskkonna tingimustest, erinevatest kasvufaasidest ja isiksuse omadustest sõltub kui palju ja mis on ühes võimalik ning ka see, kas suhe on vaba soov või pealesunnitud kohustus.

Lapse suuremaks kasvades tema suhe oma vanema(te)ga muutub – laps saab enesest teadlikumaks ja tema iseolemise tahe suureneb - toimub nähtav eraldumine – lapses on vabaduse soov olla, väljenduda ja elada iseendana – ilma karistavate ja ebaõiglaste piiranguteta – ilma vanema poolsete teadvustatud ja teadvustamata tunnetest, soovidest, vajadustest ja ettekujutustest, milliseks tuleb/ peab lapse kasvatama, seatud piirete ning raamideta.

Üha suuremaks kasvav laps peab üha enam õigeks, et ainult tema ise saab endaga seonduva üle, ilma ebaõigluse ja vähendamiseta, otsustada ja oma vajaduste olulisust ning nende täitmise kiirust kaaluda ja selleks vajalike vahendeid valida ning soovida. Lapsel on olemas eneseteadlikus ja selgus enesest, kui eraldi seisvast isiksusest.

Kuigi laps ja vanem on inimestena võrdsed, siis tegelikult saabub täielik võrdsus alles siis, kui laps on vanemast sõltumatu – neid jääb siduma sugulusside, kuid mõlemal on õigus omale vabale tahtele ja selle teostamisele. Mis tähendab ka seda, et laps ei ole oma vanema(te)le võlgu selle teekonna eest, mil nad ühes kõndisid – kuigi lapse sünd oli vanema valik, tähendab see samm, et vanemal on vastutus võtta vastu info – laps ei ole ega ole kunagi olnud vanema omand.

Selle koha kätte jõudmine tähendab murrangut – see tähendab mõlema osapoole kasvamist, sest Laps vaatab oma suhete piirid üle ja paneb need uuesti paika – ta teeb seda enese järgi – Laps hindab ja teostab, endast lähtuva ja oma vajaduste, tõekspidamiste ja väärtushinnangute järgi, inimeste vahelised kaugused ja suhtes jagatava ning sinna panustatava ja sealt vastu võetava sisu ja koguse.

See tähendab, et ta teostab korrektsiooni. Ta ei ole enam lihtsalt Hea, Õige või Väike Laps, kes peab ennast ülal sõnakuuleliku, allaheitliku, küsimustele vastuseid andva, vaikides ära kuulava, kõigega nõustuva, teiste tunnete sihtmärgina ega kohale jäävana ka siis, kui ta ei taha või see ei ole hea ning turvaline kogemus – Laps teeb selgeks, et enam tema ei pea olema ega kogema – tema on sõltumatu.

Sama korrektsioon toimub kõikides suhetes, mis on kõndinud kaasas lapse ajast alates – kõik need suhted, mida tema ise ei saanud endale valida, saavad üle vaadatud ja vajadusel muudetud. Laps arvestab endal olemas olevate ressursside, endast lähtuvate vajaduste ja võimalustega ning iseenda, kui inimese, kasvamise soovidega – kus ja millises suhtes saab sel moel olla, kus ja millises mitte, kuhu ja millisesse suhtesse panustada ja kuhu mitte. Kõik suhted ei pea ajaproovile vastu, sest kõikides seotustes ei ole olnud hea, turvaline ega võrdne olemine.

Suureks kasvanud Last ei saa enam karistada ega sundida, kuigi vanem või keegi teine täiskavanu võib proovida, olnu ja tehtu suurust, kannatusi ja ohverdusi kirjeldades, mõjutada tema „südametunnistust” ehk luua süütunnet, et võita, enesele, tagasi justkui sama – säilitada näiline möödunu – hoida alles väljakujunenud roll ja selle sisu.

Sel moel proovib teha täiskasvanu, kes ei taha uute piiridega kohtuda ja vähenenud/ teisenenud rolli võimalustega harjuda – ta ei taha enesega tööd teha. Vanemal tuleb ise täiskasvanuks saada ja teise täiskasvanu ise olemise ning määramise tahte ning vajadustega arvestada. See sama pädeb kõiki lapsega seotud olnud isikuid.

Osad suhtepartnerid, kelle jaoks laps oli kohustus, võivad ja saavad end lahti ühendada – olid, kuid uutel tingimustel enam ei ole. Olid, sest pidid, kuid enam ei jää, sest nad ei näe põhjust kasvada – kõndida Lapse kasvamisega koos, mis tähendaks ju ka seda, et neil endil tuleb oma teel, inimesena, edasi kõndida. Neil võibki suhe Lapsega katkeda – neile ei ole seda samal moel vaja – ka nemad korrigeerivad oma piire ja läheduseastet – ka nemad teevad seda ise endast lähtuvalt.

Suhte ülevaatamised on elu loomulik osa – inimene ei jää samaks ja see, mis oli eile, ei kehti enam olevikus, kuid sellest tõigast hoolimata, inimese elus, ei ole kõik lihtne ja selge. Millegipärast jäädakse valetama - valedesse või valedena oma suhetesse kinni – ollakse neist küll edasi ja välja kasvanud, kuid nagu kuriteokaaslasi sunnivad enese hirmud ja salatud tunded ikka koos olema või kokku saamist vajama, et kontrollida ohutust enese elule ja saada seal vohavatest ning üles kerkivatest tunnetest jõudu, et lahti rebida sellest, mida ei saa ise enese seest välja võtta – enese lapseks olemise aega. 

Suureks kasvanud, kuid täis kasvamata, Lapsed on alles liivakastis - nad tahavad mängida ja ellu jääda, kuid nad ei oska/ ei taha/ ei saa enda sisse vaadata ja ise, ennast avades, iseenda elu vastu võtta - tõdemus - Seda kõike, mis oli ja on - on minule endale, just sellisena, vaja olnud.

Marianne

31.01. 2024.a