Kui – taas siis – olid tunded ja oli segadus enese sees. Eksisin rajalt kõrvale, sest jahtisin vajalikke ja peitsin "mitte" vajalikke tundeid – vaatasin välja, lahendasin välist. Hiljem seletasin endale ära - miks see juhtus – mille jaoks tulemus, kogemus, hetk - minule vajalikud olid – see oli sõnum, see oli info. Jah, tean – mida ma sellega teen – mida ja kuidas see lahendab ära – kui ma tean – miks!!!!
Olin kahestunud – olin püüdnud, kaasa kõndides, toetada seda, kes ei tahtnud ise kõndida, et tolle samm muudaks seda, mis jättis vahed vahele. Seda tehes jätsin tähelepanuta iseenda. Rääkides teisega – olles tolle jaoks, ei vaadanud ma seda iseennast, kes tundis enese sees tunnet, mille avanemist ja nimetamist oli enese tee jaoks vaja. Just sellepärast oligi olnud neid hetki vaja – mitte selle jaoks, et läbi teise, teha ja saada, enese jaoks, vaid, et ise ennast kuulata – iseenda jaoks ja pärast olemas olla.
Jälgisin teise sõnu, et näha ja näidata - mis on see, mis näitab, et teine hoolib - mis tõestab, et ei hooli. Väljaöeldud sõnu kuulates tõestasin ära – kui teine teeb sellel moel, siis, hoolimata oma sõnadest, ta tegelikult ei taha – kui teine valib sellel moel siis, hoolimata oma süümetundest, ta tegelikult tahab st vajab, et vahed jääksid vahele.
Mina ei näinud teise sisse ega mõtete taha, kuid ometi näisin täpselt teadvat tema tegude põhjust, tema otsuste eesmärki – tema, tegudele tõukavaid, vajadusi ja ennast ära keelavaid tundeid. Olin valmis kaalunud selle, mis oli minu meelest tõene, mis vale. Minu enese settimised - mälestused, kogemused, pealtnähtud lood – minu maailm ja viisid, kuidas on ja kuidas mitte – mõttemustrite ühendused.
Kas see oli ka tegelikult nii nagu ma nägin st eneses tundsin st mäletasin – oli saanud olema nii, et mina ise oma vanas mustris kõndisin. Taas olin oodanud, et teine oleks õige. Oodanud, et teine mind mõistaks. Olin oodanud, sest vajasin, et teine kuulaks mind ära. Vajasin, et teine mind näeks. Rääkisin ja rääkisin, et teine tagasisidet annaks – olen, lõpuks ometi, olnud õige – teine mõistab ja saab aru. Olin oodanud, et õppetükid lõppeksid ja jõuaks kohale rahu.
Rääkides teisele ja andes infot teise jaoks – ma ei kuulanud ise ennast. Kõndisin, kui teisele õpetaja – kuigi teekond oli õpilase oma – kõndisin enese teel õpilasena – oli olnud võimalus ja olnud olemas aeg kuulata ja vaadata ise ennast – vaadata ja nimetada enese tundeid ajal, mil teine oli kohal, minu jaoks, valides olla sama - enese aegade mustris.
Mina ei kuulanud ega vaadanud ise ennast, sest kuuldes, tundeid käivitavaid märgusõnu, tõttasin muutma, kustutama ja vaigistama välises kõike seda, mis oli varjus püsinud tunnete aktiveerimiseks mõeldud. Olin intensiivne ja tõhus, et ometi muutuks ära see, mis takistas teed – vastuolu ja vastuseis. Tegelesin enese kaitsega, et mitte olla see, kes oli haiget saanud ega kogeda tundeid, millest olid jäänud energeetilised haavad.
Kes ma olin ja mida see Kes koges - mida see Kes, ära olnud ajas, oli vajanud – need mõistmised on olnud lahendamist ootav ülesanne - endale vajalikke vastuseid kuulen ise ennast kuulates.
Marianne
18.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar