Eluline näide sõltlaste argipäevast – olustikupilt sellest, mil moel saavad suhted ja inimesed olla sõltuvusest haiged. Hetk peielauast – ära saatmine oli läbi viidud, matus oli ära toimetatud – matuselised istusid, sõid ning jõid. Kirikuõpetaja oli oma sõnad juba alguses öelnud ja nüüd oli aeg, et keegi, omadest/ saatjatest, mälestaks lahkunut. Mina, lahkunu vanima tütrena, tundsin kohustust, kuid ei soovinud seda võimalust valida. Teisel pool lauda, minu vastas, istusid lahkunu õed – minu tädid – küsisin, vist, kas üks neist ei valiks/ tahaks öelda, midagi oma õele saateks. Üks ütles kohe – Ei. Teine tõusis, ise, mõne aja pärast püsti ja ütles välja sõnad, mis ta endast leidis ja öelda soovis – hea ja õige tegu.
Nüüd, enese loos kõndides, tõusis see hetk üles – minu tädi, minu ema vanem õde, ütles, et mina sundisin teda seda kõnet pidama – tõstsin teda üles ja see tegu ei olnud tema vastu hea ega õiglane – tema oli vale inimene seda tegema. Peale koosolemist oli ta küsinud, oma õelt ja minu õelt, mis nemad asjast arvasid. Minu õde oli vastanud, et tädi ei sobinud sellel matusel rääkima – tema oli viimane ja vale inimene selleks, et tõusta ja oma sõnu välja öelda. Mina olin teinud halva teo – oli nende hinnang minule.
Kes ütleb ja otsustab, kes on vale ja on õige peielauas kõnelema – väga nagu mitte keegi. Miks peaks olema õde, oma õde teele saates, vale ja miks inimene, omade hulgast, ei leidnud tunnustust ega toetust sellele, kui ta leidis endas jõudu ja rääkis teistele sellest ning tagantjärgi sellega, kellele ta 40 aastat ei saanud oma sõnu edastada. Kõik kohalolijad teadsid tema/ nende lugu – mitte keegi ei olnud teda hukka mõistnud.
Nõks üle 40 aasta tagasi otsustas minu ema oma õe oma elust välja jätta – omadel põhjustel. Ta tahtis, et me kõik sama teeksime – meie ei teinud. Ema ei tulnud oma tunnetega toime – ta pani kõik, mis valesti oli, õe süüks. Ta jätkas vaenu pidamist ja ühise mürgitamist – aeg ei leevendanud ja tema ei leebunud. Tädi elas seda raskelt üle – nende vahelised suhted jäid lahenduseta. Mõned nädalad enne lahkumist kinnitas ema veel üle – tema ei taha oma õde mitte kunagi näha. Tuleb tunnistada, et ega ta polekski seda saanud teha – tal puudus nägemine.
Tädi oleks tahtnud temaga koos olla – saada õigeks mõistetud süüteost, mida ta ei olnud kunagi sooritanud. Matused tähendasid teadmist, et ta ei saa kunagi päriselt vabaks – tema õde ei andnud teda vabaks – nad ei jõudnud koos rahuni. Matused oli häbi ja patuse teekond – oleva vastu võtmine ja õige iseenda lõplik kaotamine – ainult tugev suutis tõusta ja rääkida selgelt ja kuuldavalt.
Minu õde on see, kes minu vastu tõrmleb ja keeb ning eitab – teeb sama nagu ema omal ajal – keeldub koos olemast ja koos tööst – ise ennast oma tunnetest vabaks andmast. Tema teod ühises ja olemised ning sõnad ühes olles on kantud tahtest hoida mind nende eest vastutava ja süüdlasena.
Tädi, olles ise tundesõltlane, on tundesõltlase kaassõltlane – ta tunneb sügavat hirmu, sest kardab olla vale selle jaoks, kellelt vajab toetust ja abi. See, kelle sõltlane oli enese jaoks valeks kuulutanud – sai ka tema jaoks valeks, sest sõltlane on korra teda juba hüljanud - teinud seda siis, kui sõltlane otsustas (nii 24 aastat tagasi) minule Ei öelda ja ise lahkus ning eemale hoidis ka tädist, kes valis tol ajal minuga edasi suhelda. Seda mäletades tädi enam sama viga ei tee.
Huvitaval kombel on tädi unustanud ära selle, kuidas teda kunagi koheldi ja mida ta siis tundis – ta ei kuula ega tunnista tõeseks mitte ühtegi „halba” kommentaari endale olulise suhte omaniku kohta – ta toetab ja õigustab selliselt valitud käitumist ning olemist. Mina ei mõistnud, kuidas saab Tädi ja Vanatädi sel moel teha.
Tegelikult ei olegi tädi enam Tädi rollis ega ka Vanatädi rollis ja sellepärast need lood ka ei lahenenud – tema jaoks on oluline turvatunne igapäevase eluga toime tulemisel – kiire, asjakohane ja pidev toetus temale, kui Üksiku ja Abitu Vanainimese rollis olijale. Minust ei ole sellele rollile partnerit, sest mina elan kaugel üle mere. Tädi teab, et tegelikult on ta kohustus ja seega tema hirm kestab ja seega ta on jätkuvalt, tundesõltlasena, teise tundesõltlase kaassõltlane.
Perekond saab olla selle liikmete hädade org, kui nad valivad olla enesest mitteteadlikud ega arvesta sellega, kuidas nende sõltuvus lõhub ühist – seda ühist, mille algust nemad ise ei ole loonud ja teekonda alles hoidnud, kuid mille ees on neil vastutus – nemad on osa saanud ja nendel on vastutus anda see, mis ulatati neile - austavalt kohelduna ja hoituna - elusa ja terve energiana - järgnevatele edasi.
Marianne
23.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar