Kindlasti on tuttav väljend – Sigade ette pärleid ära viska! See tähendab, et ära anna ega jaga enda jaoks väärtuslikku sellele ega sellega, kes seda ei hinda – too ei võta seda kingitusena ega hea tänuga vastu – see on tolle jaoks kohustus, tasuta saadav võimalus või ka tühjus.
On nii, et inimene tahab kogeda head – ta jagab ennast ja endast, et suurendada seda, mis tal on ja teha sellega head ka teistele – kogeda head iseennast ja olemist veel suuremana. Avardanuna emmata olevat ja ulatada ise ennast sinna, kuhu võimalik, kus näeb vajadust, kuhu tahab luua teistsugust või kuhu tunneb kohustust anda.
Kui ei ole küsitud, siis ei võeta antu eest vastutust ega andja ole see, kellega peab/ tuleb saamine/ andmine tasakaalustada – võetakse vastu ja kasutatakse ära siis, kui on vajadus või siis, kui nagu nõutakse selle tegemist, kuid võib olla, et öeldakse, erinevaid mooduseid kasutades, ka ära. Enda jaoks väärtuslikku jagades ja ükskõiksust, kuid ka vastupunnimist või isegi jõhkrust kogeda on valus hetk. Inimene saab haiget – ta tunneb ennast vähendatuna, katki kukkununa, määrituna – teda ei väärtustata – teda ei hinnata.
Inimene võib endale kinnitada, et ta enam ei tee – ta ei korda enese viga. Inimene võib endale kinnitada, et tema ise sai asjast valesti aru – tegelikult ei mõeldud üldsegi nii nagu oli või, et teine ei mõistnud – tollel oli olemas mingi takistus. Inimene võib, viha toetuseks valides, endale kinnitada, et teine oli hoolimatu ja ebaõiglane ja/ või tänamatu – ei mõistnud jagatu väärtust.
Inimene ei oleks inimene, kui ta ei prooviks uuesti juhul, kui tema väärtuse hindeks saab teis(t)e kiitus, tunnustus, tasu ja tänu – teiste tõstev ja tunnustav tähelepanu. Haavatud inimene peab saavutama enese väärtuse tõstmise – jep, teis(t)e kaudu. Seetõttu võibki inimene ennast alandada – seada ise ennast teisest madalamaks – püüda olla õige ja meeldida – siis ehk ... - kuid EI.
Jah, valus on vabastava tõe vastu võtmine – see, mis on enese jaoks väärtuslik – enese aeg, sõnad, oskused, mõtted, saavutused, ideed, teod, olemised jne – ei ole väärtuslikud kõigile teistele. Samal moel, kui iseendale, ei oma need tähendust ega tähtsust mitte kellegi teise jaoks. Jah, mõni võib näha ja tunnustada ühte, kahte, isegi kolme inimese osa/ väljendust, kuid enamus piirdub ühe-kahega ja mõni ei millegagi.
Seega, on enese vastutus – enne ja peale tegu - info selge töötlus – kellele, millest rääkida ja kellega, mida, kui palju ja kuidas rääkida. See on ratsionaalne ja ennast hoidev otsuste tegemine, sest kui on kohatud vaikust, välja öeldud Ei-d, igavlevat haigutust, mööda kohmatud sõnu, tagaselja või ka avalikult välja naermist, maha tegemist, tehtult ja libedalt ülevoolavalt kiitmist, siis ei ole ennast hoidev ja väärtustav minna, enese rõõmu ja heaga, sel moel käituda valinud inimese juurde ja avada ise ennast.
On ju kasvamise ja kogemuste teel selgeks saanud, et kõigest kõigile ei räägita. Kõigile ennast alasti ei esitleta. Ikka on pisikesed või suuremad seigad, juhtumid, omadused, harjumused, mis jäetakse varju ja ainult enda või väga väheste teada. Enamasti takistab piinlikuse või häbi tunne, kuid ka kartus „kurja silma” ees. Samuti võib avatust takistada teadmine, et kõik, mida mõeldakse või tehakse, ei ole teise poolt heaks kiidetud, poliitiliselt korrektne või seadusega kooskõlas – terve talupoja mõistus. Sama terve maailmavaade annab info – kõik ei ole kõigile.
Ega sageli ei tahagi inimene kõigiga kõike jagada – tegelikkuses on talle vaja seda ühte ainsat, kes päris teda tõsiselt ja sügavusega kuulab, näeb ning mõistab – võtab vastu ja tunnustab ning austab. Just selle ühe olulise puudus on vajadus, mis on jäänud täitmata. Enese jäljed juhatavad tagasi lapsepõlve – alguses laps veel ei tea, et kõik ei hinda teda ja kõik ei ole valmis teda vastu võtma.
Laps läheb selle olulise juurde, kes tema elus on ja näitab ennast talle – ulatab iseenda naerud, mõtted, ideed, olemised, teod ja unistused. Ehmatav on kogemus, et neid ei peeta oluliseks. Valus on mõistmine, et enda ja endast jagamist ei peeta väärtuseks. Laps avastab hindava ja võrdleva Maailma ja usub, et temas on viga – tema ei ole õigel moel õige – tema peab, heakskiidu saamiseks, ennast ära parandama. Ta ei tea, et hoopis teises on küsimus – tolle teise sisemine Maailm on „huvitavaid” mustreid ja olemisi täis.
Jep, kauged inimesed on ja jäävad kaugele – eneseselguse ja julguse vabale merele sõudmist takistava kari toovad/ loovad teele lähedased – need nn omad – sama pere- ja suguvõsaliikmed, kes justnagu peaksid olema huvitatud ja toetama – nägema inimest inimesena. Kuid ega see, et koos ollakse ja elatakse, ei tähenda, et lähedased ollakse – ei sobituta energiatena ja/ või tunded segavad – ollakse suletud ja avanemata iseennast täis – oodatakse ja vajatakse enese lava – seda õiget ja ainult iseendale – kus olla peopesale võetuna.
Laps püüab ja proovib ise ennast, kui viga, ära parandada – olla parem ja olla hea laps. Kuid, kui oluline lähedane on tundesõltlane ja vajab lava enesele – too ei kannata välja seda või ei jaksa ennast anda sellele, kes samas soovib olla enamat ja tähelepanu iseendale – see on võimuvõitlus – Mina ei taha anda teisele seda, mida mina ise ei saa või endale ei luba!!!
Laps teeb, eakohased, järeldused, et teine ei taha teda sellisena nagu ta on – laps sulgeb ennast ja vaikib iseendast. Elu ei jää paigale – uued teed, kogemused, proovimised ja saavutused - laps tahab/ vajab seda kohta, kus olla iseendana – kõige sellena, mida ta on valmis looma ja on olema loonud, kuid see nälg, mis jäi rahuldamata, saadab teda ja nii ta avab ennast ja nii ta jagab endast ja nii tema väärtus kahaneb – väljas ei ole seda, mida ta enda sees ei näe ega tunne.
Uute, enese poolt valitud, suhete loomise teekond – Olles võtnud mind vastu – võta ka mind vastu! Tasakaalu otsimine – kui palju endast anda, kui palju vastu võtta. Puudu jäämised ja üle liigne – selgitamised ja selginemised. Uskumine, et ühine tee on ja peab olema samasugune, kui romantiliste filmide ja armastusest õhetavates raamatute sees, viib tülideni ja tragöödiani. Võib selguda, et enese ootus, et teine, nõudmise peale, väärtustab või palumise peale siiralt kaasa elab, puruneb kildudeks – kordub sama, mis kunagi varem.
Nüüd ollakse suuremad ja justkui võrdsed – sõnal on suurem jõud ja lahku astumine võimalik. Eks inimesed proovivad ja annavad järgi – kui peab, siis peab – kuid peale sunnitud kohustus viib sageli selleni, et olemise ja kuulamise eest peab, midagi vastu andma - teisele maksma. Need, kes on kohustatud, enese jaoks väärtusetut, väärtustama – teevad tegelikult tööd ja see tähendab, et tasakaalu taastamiseks peavad nemad vastu saama seda, mis on neile väärtuslik – igal ühel oma variant. Seda saamata nad protestivad kohustuse vastu, unustavad, väljendavad oma igavust ja teise tühisust – selline teine ei ole neile vajalik.
See viib algusesse tagasi – suureks kasvanud laps näeb ja kogeb ennast väärtusetuna. Kui teda, sellisena nagu ta iseendana on, ei väärtustata, siis ta hakkab ennast müüma – teeb ennast teise jaoks vajalikuks ja õigeks – kui piisavalt anda, siis saab, ühel hetkel, hea tegu tasutud – kuni ollakse koos on lootus, et ühel heal tunnil on tema väärtus tõusnud. Enda müümine tähendab, et iseennast salatakse maha – vaikitakse sellest ja varjatakse seda, mida teine ei hinda – millele teises, õiget tähelepanu jagavat, partnerit ei ole.
Inimene ei ole unustanud ennast – ta on ise ennast ootele pannud, sest tema sees on soov elada ja näidata välja see osa iseendast, mis on tema oma – see, millele ta teise väärtust tunnustavat tähelepanu vajab. Siis ongi nii, et läheduse või üle voolamise hetkel, keksib temas väikene laps – Küsi – noh, küsi nüüd! – oodatakse avangut, jälgitakse võimalust – oodatakse, sõnad juba kurgus või isegi huulil, jalg tõstetud sammuks, käsi sirutatud andmiseks – see on kestev ootus, et saaks ometi avaneda ja jagada – vabaneda valmis olevast iseendast – soov sõita vabadel vetel.
Selline, vastamata ja lahendust toomata, juba ääre peal seisev ootus, viib inimese isikliku hävinguni ja sageli ka suhte krahhini – depressioon ja masendus, vägivald ja tasalülitavad ained. Selles kohas on mõistlik teha peatus ja mõtestada enese olemine ja vajadused – mida vajatakse ja mille jaoks vajatakse – kelle ülesanne on täita enese vajadus. Kui lõpetada ära enesele antud ülesande täitmise ootus – saada, olulise teise, õige tähelepanu kaudu oma väärtus tõstetud, siis saab lugu teise suuna. Selgub, et ei olegi vaja, iseennast, mitte väärtustavale teisele avada ja enese sisemust täies ilus näidata – ei kao ära ega muutu väärtusetuks see, mida teine ei näe, millest teine ei tea.
Enese jaoks oluline info, kuidas lood on, on infoväljas olemas – tuleb võtta see info vastu ja kasuta seda – see samm säästab vaevast, viletsusest ja enese müümisest. Tuleb teha enese jaoks automaatseks – see inimene – selline teemade valik ja selle sügavuseni/ läheduseni minek. Kui sõnade pealiskaudsus ja teemade tühisus tunduvad liiast – mõttetu enese aja kulutusena, siis saab vähendada suhtlust või see üldse lõpetada. Põhjuseks on teadmine, et selles kohas ja selle inimesega ühes ei kasvata, enese vajaduste ja arengu kohaselt, edasi. Sellest teadmisest ei tule teha tüli ega sundus, vaid valida vabadus.
Mida siis teha enese väärtusega – kuidas ja mille alusel seda hinnata ja kuidas seda saab tõsta, kui teise silmad, sõnad, tegu ja olemine vähendasid väärtust – kuku(ta)ti tasemele väärtusetu – ja tagasi, sinna ülesse, sealt ei saada – ise, üksinda, ei saa ja teine ei tõsta. Mida tähendab inimese väärtus – kas seda hinnatavat suurust, kas ta on vajalik või mitte, tulutoov või mitte, tähelepanu vääriv või mitte, õige või mitte – kõik selle, mis on antud, saab ära võtta – hinnangu saab anda ja hinnangut saab vahetada.
Elu suur vingerpuss seisneb selles, et öeldes, Ei, kõigele halvale, ebameeldivale, ülekohtusele ja valusale. Öeldes, Ei, kõigele inetule, valele, häbile ja ka enese sellistele olemistele ja tegudele – tähendab see Ei ütlemist iseendale nii olnus, kui ka tänases.
Mina võtan selle, keda ma täna peeglis näen – võtan selle, kes ma eilses olin ja tänases olen – mina sobin iseendale – olen eilsest parem ja tänases parim. See ei tee mind vähemaks, vaesemaks ega väärtusetuks, kui ma ei jaga ennast kõikjale ja kõigile – olen väärtus ja väärtustan ise ennast – jagan sinna ja loon endast ja iseennast seal, kus mina saan iseendana kasvada ja minu olemas olemisest sünnib enamat.
Marianne
12.01.2024.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar