Sarnane ravib sarnast

 

Tunnetesõltlase kaassõltlane palub ja anub ja tõestab selleks, et saada pidavat pinda jalge alla – näe minus väärtust – tunnusta minu väärtuslikkust. Näita minule, et mina olen väärt – tõsta minu enesehinnangut. Hoia minust kinni – vaja mind. Vaja mind, sest mina vajan Sind – Sinuga koos - läbi Sinu - saan vajamineva tunde, hoidmise, kogemuse – rolli nime.

Selline tegevus on enese müümine – selle nimel ja pärast, mis kunagi jäi saamata või millest jäädi ootamatult ilma. See tähendab, et elab endiselt edasi uskumus – mina ise ei saa – minust ei piisa – mina olen vähem – olen Laps.

Lapse rolli valinuna ja täiskasvanu rollis olevana on inimese soovides ja vajadustes samasused – samal moel ihkab hing hoidmist ja vajab tee toetust, olemine tunnustust ja väljendused, soosivat ning tõstvat, tähelepanu. Last ja täiskasvanut eristab enese vajaduste jaoks vajalike ressursside ja võimaluste saamist tähistav vaatenurk – laps on sõltuv teistel olemas olevast ja seega ka nende tahtest – täiskasvanul on võimalik ise endale vajaminev saada või leida, ennast maha müümata, moodus, kuidas see võimalikuks teha või siis, teadlikult, lõpetada vajaduse olemas olemine

Ühes enese kasvamisega ja ka muutusega süsteemis olin paigal, et olla endas – oli aeg vaadata enda sisse ja tegeleda iseendaga – enese selgus ja enese teadlikkus. Oli väärtuste kaalumise aeg – sai selgeks, et minul oli tõeliselt paha olla – mina tõstsin teema lauale – ma ei nõustunud enam toimuvaga, negatiivse ja halvustava suhtumisega, selle kohaga, kuhu teiste hinnangud mind ühises asetasid, ainult minu puhul kasutatud väljenditega ja negatiivsetest tunnetest lähtuvate avalike reaktsioonidega ning nähtava toetusega selliselt valitud käitumisele. Ütlesin end välja.

See oli tunnete jõul tehtud otsus – sel moel sain selle teoks tehtud – tegelikult ma ei olnud valmis mõelnud, mida ma teen siis, kui ... või siis, kui ... – alles aeg pidi näitama, kuidas saab olema – pidi ju hästi saama olema - „ребята, давайте жить дружно!” – kordas kass Leopold peale igat järgmist hiirte poolt korraldatud provokatsiooni.

Alguses proovisin ära tõestada enese õigust öelda välja oma seisukoht ja tunded. Tasakaalustamiseks proovisin maha müüa rahus olemise ideed – rahu kõigile – ka minule. Siis näitasin mõju suguvõsale ja inimeste rollide valimise ning neist kinnihoidmise või vältimise tähtsust ning tagajärgi ja ka vastutuse võtmise ning kohustuse kandmise erinevust. Siis näitasin, kuidas ja millest oli podisev supp kokku keedetud – erinevaid aegu ja lugusid oli selle sees palju. See supp oli justkui homöopaatiline terakene – algainet väga väheses koguses, kuid mõjumas tugevamalt, kui suur kogus seda suutnuks – sööjaid sellele, ühiselt keedetud supile, peale minu ei leidunud.

Tuli tunnistada tõsiasja, et kuna seotus oli peale sunnitud ja suhe kohustus, siis selle hetke saabudes, milles jäi lauale kaks varianti – kas tuleks panustada rohkem või lõpetada üldse – valis loo teine pool enda jaoks vajaliku ning teostatava – EI – Mina/ Meie mitte. Neil ei olnud plaanis anda endast rohkem ega üldse midagi, sest vastusaadav ei olnud olnud kunagi piisav – jätkamine tähendanuks jätkuvalt enese arvelt andmise/ olemise kohustust.

Rahu ei olnud nende teiste jaoks variant – minu ja ka minu pere rahu ei olnud väärtus ega oluline. Rahu kõigile ei olnud oluline just nimelt neile, kelle teod, valikud, olemised, väljendused ja keeldumised, rahu ära kaotasid ja vahed vahele tegid.

Peale nelja kuud tõsist tööd iseendaga – pikk ja raske teekond läbi erinevate tunnete ja lugude. Samal ajal ootus, et ometi toimuks muutus ja peatatu saaks läbi – ootamine oleks ometi läbi. Veel sai peetud üks kakofooniline telefonikõne – üks paljude seast – selle kestel otsustasin lõpetada, sest olin tagasi alguses – samad tingimused ja samad visioonid tulevikuks, samad hirmud ja sama lootusetus, samasuguse väärtusetuse tunde kogemine. Lõputu kaotus – enese kaotus – ikkagi ei valitud näha mind võrdsena – ikkagi ei arvestatud minuga – minu vajadusega turvatunde ja hoituse järele ning minul olemas oleva infoga, mis puudutamas kõiki.

Jalad puudutasid enese põhja – ise pean hakkama saama – mängutingimused jäid samaks, mängijad, ühisel väljakul, samaks – mina olin teekonna iseendas kõndinud - mida teen mina – kuidas valin olla mina – ainult mina olen olemas enda jaoks ja pärast, kui valin seista iseendana iseenda jaoks ja pärast – ei enam Lapsena, vaid täis kasvanuna.

Hommiku poole ööd ärkasin üles ega saanud enam magada – oli paanikahoog - oli sügav hirm – mina ei saa, minul ei ole, kui minu jaoks ei olda. Kartsin seda hetke ühises, mil ilmneb teise reaktsioon, minule suunatuna, mis on nähtav kõigile – selgelt eristub selle erinevus kõikidele teistele jagatavast. Hirm selle ees, kuidas ühe tegu ja ettenäitamine määrab ära kõikide teiste tähelepanu suuna ja nad nõustuvad hinnanguga minule – olen ja jään üksinda, sest kõik astuvad minust eemale - olen, kuid mind ei ole enam – selles kohas ei ole enam kohta minule.

Lubades hirmul olla ja astudes selle sisse jõudsin mõistmiseni – teise valik ja enesest lähtuva otsuse teostamine ei ole ega näita minu väärtust. Teise tundeväljendus ei ole mina – see on tema tunde reaktsioon – valitud temas olevatest mustritest, mälujälgedest, ülesannetest jne. Sai selgeks, et teine seisab minust eraldi ja minul ei tule teha ennast õigeks ega olla tema jaoks sobilik/ vajalik – teise valikud ja olemine ei ole enam, minu jaoks, minu elu ohtu seadvad.

Ma ei valinud enam olla Hea Laps, kes on viisakas, kuuletub ja allub korraldustele ega ole ka tööriistaks saavutamaks teise sõnu, mida too ise teoks ei tee – Ei enam. Olen täiskasvanu ja ka mina ei pea teise täiskasvanu jaoks ega pärast nõustuma sellega, mis tuleb minu arvelt ja käib minu pihta sel moel, et mind eraldatakse tervikust – kiusatakse ja vähendatakse tahtlikult.

Enam ma ei nõustunud mängima selliselt valivate inimestega ühes ega osalema sellistes mängudes, mida valivad mängida tundesõltlased ja nende kaassõltlased. Neis rollides olijad ja nendes rollides mängitav ei ole vaba ega helge – see on tumedus ja madaldamine – just sellepärast ei ole need, seal, minu etendused ega rollid. Sõltlased ei näe ega tea ennast tervikutena – nendes on puudu ja nad vajavad seda, mis jäi/ jääb puudu – läbi teiste lähevad nende teed ja selletõttu puudub neil vabadus – teine on nende tee peal ees.

Minu jõud ei ole ega seisne enam teiste kätes ning otsustes – minu väärtus ei ole enam teiste hinnata ega kaaluda. Oli olnud peatus, et saada oma vana väärtus tagasi – taastada see aeg, mil veel võeti ja vajati ühte – tehti pingutusi ja panustati, et oleksin ja tahaksin olla. Võeti vastu seda, mida jagasin – mida ja kuidas oli ainult minul.

Aus vastus iseendale on, et tegelikult puudus ka vanasti, selles nn ühises, ühes olemine minule sobivatel tingimustel – selletõttu ma ei saanudki tänases kaotada seda, mida ei ole olnudki – kõige raskem ongi lahti lasta sellest, mida ei ole olnud – oli olnud enese lootus, et sellest kohas saan oma vajaduse täidetud ja sellepärast olin oodanud ning tegutsenud – andnud oma energia tühjuse täitmisele ning teiste eesmärkidele.

Seisin ühe teekonna lõpus - mul oli kahju iseendast – olin uskunud valesid – tõeliselt kaua olin uskunud teiste valetavaid sõnu, mis toitsid minus lootust ja hoidsid alles ootust, samal ajal, kui mina ise teadsin enese sees tõde. Sulgesin vaikides ukse – lapsepõlv jäi seljataha – Lapse roll jäi eilsesse. Võtsin kaasa enese aastad ja astusin, täis kasvades, edasi.

Marianne

23.01.2024.a