Mäletan, enese teelt, valusaid hetki – tihedat ja hinge matvat vaikust – seda korduvat vaikust, mida mina ei suutnud ületada, murda ega kaotada. Mäletan, enese teelt, hinge kinni ehmatavaid hetki – sünget ja tihedat vaikust iseendale – eitamist, välja naermist, süüdistamist, ründamist – katsetele enda olukorda teise kõrval olles, meid ühendavas suhtes, parandada – lootusetut üritust, et jõuda, enese jaoks olulise infoga, teiseni ja saada, mind mõistva ning toetava, vastuse osaliseks.
Olin olnud liikvel – teine oli vastanud ja reageerinud – oli elav suhe. Korraga toimus peatus – olin teinud oma sammu, kuid vastamise asemel valis teine vaikuse – olla olemas vait olles. Koos tantsimine jäi pooleli – põrkasin vastu teist – murdusin vastu teist. Tahtsin edasi minna – ootasin teise vastust, et kuhu ja kuidas. Teise vaikus lõpetas ühise – jäin ainult mina. Mulle ei avanenud kohta, kuhu teha järgmine samm - astusin tagasi sinna, kus olin olnud.
Teel, edasi liikumine seiskus – teise valik peatas minu. Oli teadmatus, kuhu ja kuidas – oli üksindus vaikiva teisega koos olles. Ootasin - panin ennast ootele, sest vajasin vastust – soovisin infot, et teine arvestab minuga - jagab ennast minuga. Sellepärast oli iga sekund vaikust, olulisest, liiga pikk. Sekunditest tiksus minut ja täis said järgmised – teine ei valinud tagasi tulla ja hoolivat ühendust jätkata.
Vanasti – murdusin vastu vaikust – ma ei talunud vaikust – ma ei talunud mõtet vaikusest – koos olles. See oli, midagi võimatut ja näis lõppu kuulutavat. Kasutasin sõnu – väga palju sõnu – kordades rohkem veelgi. Tõestasin ise ennast, põhjendasin ise ennast - tantsisin, trampisin, nõudsin, karjusin, isegi lõin – oli ärevus, oli hirm, oli paanika– mina pidin oma sõnade mõtte edasi andma – mina pidin olemas olema – mina pidin teise käest vastust kuulma – see oli eluliselt tähtis - tee läks edasi sealt, kus teine oli - mina olin olemas, kui teine oli minu jaoks ja pärast olemas.
Minu elus on olnud kolm olulist inimest, kes erinevatel aegadel ja hetkedel, on valinud vaikimise – vaikimisest kinni hoidmise – kasutanud vaikimist minu vastase relvana. Need olid kohutavad hetked, sest need kordusid ja mina ise ei saanud mitte midagi teha, et need lõppeksid. Need olid kohutavad, sest need kaotasid minu ära – korraga ei olnud minu olemas olemine enam oluline.
Siis, kui ma ei saanud ära minna selle juurest, kes oli „oma”, siis ma tahtsin iseendaga midagi teha – lõpetada vaakum enese ümber – kaotada olematut ise ennast ära – astuda alla ja elust välja. Kui kasvasin ja olin koos sellega, kelle juurest sain minna ära, siis valisin avada sõitva auto ukse, et lõpetada vaikiv hetk.
Ka mina ise olen vaikimise taktikat kasutanud – ujunud ära enese sisse – jätnud teise välja – jätnud ootele ja ootama. Püsinud enese vaikuses ja jäisuses – olin selles hea. Olin õppinud, et see variant töötab – ma ei pea, kui ma ei taha - kui ei tahtnud vastutada, kui ei tahtnud kuulata, kui ei tahtnud enese kohal seista, kui ei tahtnud kuulda või tahtsin olevat või olema saavat muuta. Kasvasin sellest välja – jätsin selle aastakümnete taha – vaikus ei lahendanud ega toetanud – see oli lapse lahendus ja jonn – vastutust mitte võtva inimese valik ja käik.
Kohates vaikust, selles hetkes, mil oluline on mõlema kohal olemine ja selgete sammude tegemine, võib inimene valida reageerida mitmel erineval moel. Ta võib valida, kuidas ja mil moel reageerida, enese teadlikkuse, mingi eesmärgi, kindla ülesande, omandatud oskuste ja ka tunnetest ning alateadlikkusest tulenevate mustrite ning sellist olukorda „lahendama” õppinud iseenda vanuse järgi.
Inimene võib valida teha peatuse – oodata – anda teisele aega endas olla – too mõtleb järele, vaatab endasse ja siis teab, kuidas öelda ja mida teha. Mõnikord ei too see lahendus kaasa soovitut - inimene teab, millal ootamise aeg, tema jaoks, on täis tiksunud – millal saab selgeks, et ta on kohal üksinda.
Sellele selgusele jõudmise järel võib valida solvuda ja vaikida – mossitada samal moel omas mahlas – tahaks, kuid ei saa ja sellepärast näidatakse teisele, et võidakse vastata ka samaga ja jätkata isegi siis, kui teine on lõpetanud vaikimise – käsil on võistlus/ võitlus kumb on parem – kes jääb, oma kanguses, peale.
Inimene võib valida jõulise pingutuse, et jõuda teiseni – tunnetest valitud ja suust välja voolavate sõnadega, manipuleerivate ja /või kui lapse poolt teostatud, kehaliste reaktsioonidega panna teist enesele reageerima.
Endale reageerimise – olulise tähelepanu saamise vajadus on eluliselt oluline - teise ära olemist tundub võimatu taluda ja sellepärast, murdudes vastu kaljut, saadakse ja tehakse ise endale haiget. Teise reaktsioon on vajalik, sest selle puudumine näib enese lõpuna – teise olemas olemisest sõltub enese olemas olemine – enesega samastatud põhirolli kaotus, kui kaob/ kaotatakse rollipartneri tähelepanu.
Just sellepärast saabki inimesest, tundesõltlasena, kaassõltlane teisele sõltlasele ning sellest, kes on üle ja olulisem - vaimses vägivallas parem - justkui selle suhte omanik - teine on ja saab, kui omanik püsib omal kohal ja ise saades, jagab teisele täpselt nii palju ja seda, mida on valmis andma. Teeb seda, mitte sellepärast, et teine on iseendana olemas, vaid kohustusi paneva teenena ja tasu eest - võlad kasvavad.
Inimene võib ka karjuda välja oma sõnu, ähvardada ja tõotada, midagi ja kuidagi ning tormata seejärel minema – lõhkuda valjusti ustega – et anda teada enese ära minemisest – et ei jääda kohale – vaadaku ja teadku teine ise, kuidas saab ja on. Tundku hirmu ja tulgu järgi – hinnaku oma kaotuse suurust. Lapse lahendus.
Kõige loogilisem, ennast säästvam ja hoidvam lahendus on anda edasi enda info – See situatsioon ei ole minule hea – see ei oli mind ega meid hoidev – mina lähen tegelen nüüd enda asjade/ teemadega – kui oled endas selgusele jõudnud soovin looga edasi tegeleda – vaikus, vältimine ja eitus ei ole minu jaoks lahendus.
Kui teine võtab enese ja oma osa eest vastutuse, siis ta valib kontakti ja koos töö tegemise – see tähendab, et ta annab edasi ka info, miks ta valis vaikuse – mitte teise pärast, vaid miks tema ise teist moodi ei tahtnud/ osanud valida – mis tunnet talle vaja oli ja miks – turvatunnet või võimutunnet või midagi muud. On selge, et siinkohal tuleks vaikimist kasutaval inimesel, ise, tegeleda selle teemaga – tema valik takistas ühes olemist, see oli teist ebavõrdsesse situatsiooni panev ja teisega mitte arvestav ega suhet hoidev käitumine.
Kui teine valib vaadata mööda olnust ega soovi enda poolset sammu, ühes suunas, teha – valib vaikida juhtunust või keerata selle teise süüks ja nimetada enda vaikimist teise olemise ja tegude ning asjaolude tagajärjeks, millega tema ise tegelema ei pea, siis see on lapse seisukoht – ise ennast ja toimivat suhet ning teist inimest kohutusena võtva lapse lahendus – keegi teine peab korda tegema tema tagajärjed. See on sõnum – temale ei ole seda suhet vaja, kui tema PEAB ise midagi tegema - temale näib see iseendaga maksmisena.
See, see punkt ongi, miks sellised vaikuse hetked kordusid – see, kes kohtab vaikust, tunneb hirmu – ta kaob, kui ei ole teist – temal tuleb ise enda jaoks olla ja ise toime tulla – ise oma elu elada – teist ei ole kohal tema jaoks ja pärast – inimene on üksinda. Selle hirmu tõttu jäävad inimesed kinni suhetesse ja situatsioonidesse - need jäävad korduma, et inimene seisaks jalad maas, paneks paika ja hoiaks alal oma piirid - ütleks Ei vaimsele vägivallala ja astuks ise, ennast väärtustades, enese teel edasi.
Kui vaikimist kasutatakse surve avaldamiseks, protestimiseks, vastutuse vältimiseks, vähendamiseks ja vaimse vägivalla teostamiseks, siis sel juhul jääb ennast väärtustaval täiskasvanul üle anda edasi enda info – Mina ei võta meie vahelist suhet ainult enda vastutusena kanda – Mina ei ole selles suhtes lapsevanemana ega vali olla ka lapse rollis – olen täiskasvanu, kes võtab vastutuse enda osa eest loos ja on valmis, ühise eesmärgi nimel, koostööks samaväärse partneriga.
Kui vaikust kasutatakse oleva/ suhte lõhkumiseks ja teise vähendamiseks, siis jätkub info - Mina näen teise poole valikut, temale teada oleval põhjusel tehtud, otsusena, mitte süüna minu või meie vastu – see on teise poolt edasi antud info, millega mina arvestan. Kuna austan ja väärtustan ise ennast ja oma aega ning ka teise oma - kuna puudub soov koos tööks ja austavaks ühes olemiseks – selle jaoks ei jagata, teadlikult, vajalikku infot - puudu jäävad reaalsed teod - siis teen otsuse endast lähtuvalt – see suhe/ seotus saab teistsuguse tähenduse ja läheduse astme – Mina ja minu aeg oleme väärt, mida jagada selle inimesega, kes väärtustab mind ja iseennast ning meie ühes olemist – tean, et rolli vahetus ja/ või suhte läheduse astme muutus ei kaota mind – mina olin ja jään iseendaks – olin ja olen Minana olemas – kogu enese teadlik aeg.
Väikesele lapsele on kergem piire panna ja neid hoida – see on selle aja ülesanne, millest mõlemad pooled on teadlikud ja sinna juurde kuulubki ka vastuhakk ning piiride paigast nihutamise katsed. Kordades raskem on teha seda suureks kasvanud inimesena ja selle inimesega, kellega ollakse lähedalt seotud, kuid kes lahendab olulist ja suhtub endaga koos olevasse nii nagu enesest mitteteadlik ja vastutust mitte võttev Laps seda valiks teha.
Sõber TikTok jagas ühe mõtte - kui on selgeks saanud, et tõepoolest ei saa ja endiselt on paha olla, siis välju sellest rongist - lõpeta kaasa sõitmine sellega ja nendega, mis/ kes ei ole Sinu - mida kaugemale sõidad iseendast - seda pikem on teekond iseendani.
Marianne
22.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar