Kui läheduse kaugus muutub, siis on aeg kahe inimese vahelise distantsi korrigeerimiseks. Põhjuseks on tehtud otsus, mis asetab kaugemale või toob lähemale. Põhjuseks on ära olnud tegu, mis lükkas eemale või tõi kõrvale. Põhjuseks on avanenud mõistmine – tõe paljastamine – oleva, olemas olevana, vastu võtmine.
Selleks, et mõista enese lugu, on aeg-ajalt mõistlik joonistada paberile enese tõde. Panna paika iseenda, kui teadliku Mina piir ja seejärel järgnevad piirid – erineva läheduse astmed. Millisel moel, mida sisaldab ja kuidas on enesele lähemal olemine ning ka see, mis on kaugemal olemise olemine – mida lähemal endale seda rohkem seal on ennast, sinna endast panustatakse ja enese jaoks olulisemaks nimetatakse.
Olles joonistanud paberile enesest alguse saava lainetuse on aeg asetada sellele joonisele enese elus olevad ja mingil põhjusel olulised inimesed – ka need, kes on, kuid kelle olemas olemine ei tähenda head ühes olemist – kui mõtted tegelevad nende inimestega ja nood mingil moel elus figureerivad, siis on õige panna ka nemad omadele kohtadele seisma.
Seda kõike teinuna, saab olev endale nähtavaks – igaüks paikneb teatud kaugusel Mina keskpunktist. Ühed on lähemal ja teised natuke kaugemal, kuid mõned võivad paikneda keskpunktist õige kaugel. Eneselegi üllatuseks tuleb välja, et ebamugavaks või ka ohtlikuks liigitatuid, st justkui endaga ühe piiri sees olevaid, seal tegelikult ei ole – enese Mina tähendab ainult iseennast – kõik teised on sellest väljaspool. Paljastuv tõde on see, et kaugus paberil erineb kujutluses olevast ja tunnetega tajutavast kaugusest.
Inimeste vahele jääv maa ja teatud piiri(de) taha jäämine märgib suhte pinnapealsust või sügavust – turvatunnet, enese jagamist – enesele vastu saamist, oma olemist, sinna panustamist ja seal saadavat võimalust olla iseendana – mida lähemal seda suurema osana. Kõiges ja kõikjal ei ole kõike – kaugemais ei ole iseendast peaaegu midagi, kuid igas ühes on midagi oma – sellele suhtele omast ja midagi iseendast – see, mis seob kahte kokku.
Inimene, oma elu elades, ei seisa paigal – ta liigub ja ta vahetab kaugusi – nii reaalsel mõtteskaalal, kui ka läheduse kauguses. Kui kunagi oli olemas lähem lähedus, siis ajas võivad toimuda muutused, mis on normaalne elu kulg, kuid ka vägivaldne paratamatus. See tähendab, et mõned lähedust märkivad muutused mööduvad valutult või natukene kriipivalt, kuid on neid, mis toovad kaasa maavärina laadsed kogemused.
See on hetk, mil saab selgeks, et piiride muutmine/ muutumine tõi kaasa teadmise, et olnu varises rusudeks – seda ei ole enam, sest üks või ka mõlemad on teinud sammu eemale. Sageli on nii, et ühele poolele ei ole seda, mis oli, samal moel või enam üldsegi vaja, kuid teine ei saa üksinda seda, vana aega, alles hoida ega sama üles ehitada. Asjatu on proovida tuua ära valinut tagasi, et taastada. Asjatu on ehitada ise üles ja oodata tagasi või kutsuda teist sellesse. Ei püsi tervena ega alles see, mida ei vajata ega taheta omada.
Maavärin tähendab, et inimene ei olnud valmis muutuseks iseendas ja ta ei oska uues olukorras toime tulla. Korraga ollakse erinevatel kaugustel – lahku astuja teeb teadlikult sammu kaugemale ja võib-olla muudab ka oma tähelepanu suunda. Jääja mõistes oleks teine justnagu ikka veel seal samas seismas – ta ju näeb teda või kuuleb temast - kuigi ta teab, et see ei ole nii. On väga raske ennast katkestada olemast, ümber suunata ja ka vaigistada, kui ees ootav ei ole, teadlikult, enda poolt valitud. Valitakse paigal seismine – enesele aja andmine – kuid ootused ei täitu, samaga enam ei vastata, külm ja kauge kohtlemine teevad haiget. Oma teeb haiget – kuid see oma ei ole enam oma.
Inimese erinevad eluetapid toovad kaasa muutused süsteemis – oluline on mõtestamine, mida ja kuidas – millisest piirist, millisesse astutakse – kui minnakse ühest välja ja tehakse samm teise sisse – mida enam ei ole, mis lisandub, mis jääb.
Elus on nii, et üsna sageli astutakse kaugemale – olnust eemale. Laps, kasvades, kaugeneb vanematest. Lapsest kaugenetakse, kui laps kasvab ja ka siis, kui sünnib(vad) järgmine(sed) laps(ed). Laps kaugeneb ja temast kaugenetakse, kui vanemad lahutavad või üks sureb. Ka vanemad kaugenevad teineteisest, kui mees ja naine, kui sünnib(vad) laps(ed), leiab aset lahutus või on tegu erinevas suunas kasvamisega. Õed-vennad kaugenevad, kui lahkuvad sünnikodust, et minna omadele teedele kõndima. No ja muud kaugenemised ning lahku astumised lisaks - sõbrad, sugulased, lasteaia- ja koolikaaslased jne.
Lähedane lähedus ei tähenda, et samal moel jääbki ja ka lahku kasvamine ei tähenda vahemaa pöördumatust, vaid võimalusi – soovi korral saab astuda lähemale ja vajaduse korral teha samm(ud) kaugemale – tantsida mustrites ja paaridena või üksinda. Inimesed elavad ja muutuvad – vahe maad, teis(t)e inimes(t)ega, elavad ja muutuvad samal moel. Üsna tõene on, et enese ja teise otsustest ei olda teadlikud – sageli toimub järgmise sammu valik alateadvuses – tunded valivad ja otsustavad selle.
Inimesi tõstetakse, teise, kaugema piiri sisse, kui temaga ühes ei ole hea, too ei arvesta ega hinda või trügib liiga lähedale või tahab midagi ja kuidagi muud. Vahel tõstetakse kordades kaugemale – tahetakse anda endale teadmine, et teine on enese paberi pealt väljas – lähedane lähedus on ära kaotatud. Tahetakse anda see teada ka teisele – Sina oled seal – enam ei ulatu mind ega minule olulist puudutama!
Tuleb mõista, et suhte siseselt on tegemist erinevate läheduse mõistetega – enese Mina piirid, tunded ja taju ning materiaalsed ja kohustustest tulenev lähedus. Suhte tugevuse seisukohalt on okei, kui mõlemad on olemas, kuid, huvitavate tunnete ja valusate kasvamiste järel, jääb alles üks, sest teises toimub muutus – lükatakse teine või astub too ise kaugemale.
Inimene tahab seda, mida ta ei saa – kui talle öeldakse EI – siis ta pöörab tähelepanu sellele, mida tal siis enam ei ole – sellele suurusele, mida ta kaotab. Inimene teeb seda ka siis, kui tema ise ütleb teisele EI – tõstab teise vanadest piiridest kaugemale. Inimene ei taha kaotada – alla jääda, vähemaks anda. See toob kaasa selle, et tahetakse/ püütakse, vanas läheduses, edasi olla.
Inimene tunneb hirmu tuleviku ees ja ta alustab enese müümist – ollakse edasi, sest seob sugulus, lapsed, varalised kohustused. Inimest sunnib sellisele tegevusele alateadlik hirm – kui enam EI ole, siis elu on ohus – on kogemus, et iseendast ei piisa. Seega tehakse nägu ja valetatakse, kas üksinda või teevad seda kõik - suhe on.
EI vastu võtmist takistab julguse ja toetava ning turvalise lahenduse puudumine – ei usuta ega mäletata, et enese tiivad kannavad, kuid ei taheta kohata ka hukkamõistmist ja tagajärgedega karistamist – ollakse saanud, seega võlgu ja peab kuuletuma – peab jääma sinna samasse pori sisse, kust teised ei julge tõusta või, kuhu nood on lükanud – püsigu teine seal, siis tuntakse ennast parematena.
Lapse kasvamise teel on kuhjaga ootamatusi – nö vette viskamisi ja ka hooletust, kuid ka ebaõiglust. Sageli liitub, ühe või mitme sellise, karmi kasvatusega trauma – laps ei kohanenud vahemaa muutunud kaugusega – ta elab enese reaktsiooni üha uuesti üle – ta ei ole teinud sellest seisundist sammu välja – ta teab, et tema elu on ohus – tema elu ohustab lähedus lähedasega, keda ta ei saa endast, enda jaoks nähtavalt, kaugemale asetada ega tolle juurest ise ära minna.
Elumerre kukutatu kukkumisele järgnenud laineringid märgivad erinevate suhete sees olijate kaugust teineteisest. Samas ringis olijad ei pea panustama ega olema huvitatud nö loo keskmest – Mina ring ei tähenda, et see on Meie oma. Maailma sees olemas olijad elavad omades maailmades – igaüks on oma maailma keskpunktiks või no vähemalt peaks olema, kui ta ei ole enda kohalt ära kõndinud või kedagi teist sinna asemele pannud.
Laps, kes elab traumaatilise mälestuse jäljes, on justkui ühes kõige sellega ja kõigi nendega, kes/ mis on tema turvatunnet ohtu seadnud. On olnud lapse enese otsus olla enesest mitte teadlik – asetades nn mitte omad – ebaturvalised inimesed ja situatsioonid - enesele lähedale – oma Mina sisse. Sinna sisse, kus on kõige selle ja nende ees hirm.
See koht, kuhu ja see inimene, kellele laps oma tähelepanu suunas ning kust ja kellelt vajaminevat on vajanud ning oodanud, olid temaga samas – laps lõi ise selle Maailma ja tõi teised sinna sisse – ta tegeles mängumaailmaga – tegelikus elus toimus ja oli hoopis teisiti. On selge, et lapsest ei piisanud – tema üksinda ei suutnud kahte erinevat maailma ühte viia – teistel olid omad elud ja kaugused paigas – nemad teadsid, mida ja miks tegid.
Läheduse kauguse korrigeerimine – joonis aitab enese lugu mõista – kes ja, kus asub – milline vahemaa jääb vahele – mida see tähendab – kuidas ja mida ning kui palju sisaldab endas kaugus kellegagi. See selgus toob kaasa lainetuse endas – on uue tasakaalupunkti otsimise koht – on kasvamise aeg – lapse vajadusest lahti laskmise aeg - soov, et saaks ja oleks olemas, ei anna põhjust nõudmiste esitamiseks teis(t)ele – see tahe, et saaks olema, on enese keskpunkti ehmatavast kogemusest lähtuv, enese, kui lapse rahuldamata vajadus, kuid teis(t)e jaoks sundiv kohustus võta lapse tee enda õlgadele.
Läheduse kaugusi väljatoov joonis on ennekõike info iseendale – see on vabadus olla tasakaalus – see on eneseselgus, et mitte esitada iseendale, kuid ka teistele, nõudmisi, tahtmisi, kurtmisi, „huvitavate”, kuid endaga mitte kooskõlas olevate, rollide valimisi. Olemas olev info annab igale olemas olevale ning ka ära olnud suhtele raamid ja sisu – samuti kauguse – kui palju endast saab/ tuleb panustada, et oleks olemas teatud tingimustele vastavalt. On suhteid, millesse ei pea ennast sundivalt panustama, et muidu vastav rollinimi kaoks ära – ei kao sünniga kaasa saadu ega eluvalikutega vastu võetu ka siis, kui neid suhteid ei hoita elavatena.
Oluline on meeles pidada ja jälgida/ järgida enese heaolu ja vaimset tervist – Mina olen mina – minul on õigus iseendale – mina tean, mida mina ise vajan ja kuidas on minule hea – samuti tean ära selle, mis ei ole, minu jaoks, vastuvõetav. Oluline on enesest teadlik olev valik – selle inimesega või situatsiooniga - mina valin sellise kauguse ja selles kauguses toimub sellistes raamides ja sellise sisuga suhtlus – vajadusel muutuv, kuid põhitingimusi arvestav.
Inimene tunneb ennast hästi ja kasvab, ennast ning endast loova ja jagava, inimesena edasi, kui tal on olemas austav ja tunnustav suhe, kuhu ta saab ennast, iseendana, panustada. Suhe, milles on olemas võrdsus – osapoolte teadlik suhte sisese tasakaalu hoidmine ning enda, kui täiskasvanud inimese, ja suhte tervise eest vastutuse võtmine – suhe on turvaline koht ja ühendus sellega, kes võtab antava vastu ja annab enda poolt vastu. Oluline ei ole see, kui palju keegi kasu toob või kui õige ollakse, vaid selles, et on olemas siiras huvi selle vastu, mis teeb inimesest inimese ning tugi tema arengule ja edasi kasvamisele – iseendana - kingitus iseendale ja ühisele Maailmale on olla ja elada iseendana.
Marianne
10.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar