Inimene valib solvumise, et anda iseendale ja loomulikult ka teis(t)ele – aega juurde. Aja näiline peatamine annab lisaks seda aega, milles mõelda, tõsiselt ja tagajärgi kaaludes, järele ja teha nn kõigile, kuid ennekõike solvujale, sobiv otsus/ muutus. Sellepärast tähendabki solvumine ootuse ja otsustamatuse seisundit – sest see, mis sai olema või kuidas tehti või ei tehtud, ei olnud mingil põhjusel hea, vajalik, õige jne. Valeks nimetatu ja valena kogetu tuleb ümber teha.
Solvunu ei taha teha oma sammu – ta protestib vastu ja ta kaitseb iseennast, sest tema ise peab jätma sinnapaikka oma tahtmise, justkui iseenda, ja/ või teostama muutuse, sest olev ära ei muutu – ära olnut ja ära tehtut ei saa mitte keegi ära kustutada ega tagasi võtta. Solvunu ei taha teha oma sammu, sest see tooks kaasa tagajärjed – teadliku nõustumise sellega, kuidas ja mis oli ning sellega, kuidas ja mis sai olema – muutumatu ja muutmatu info.
Solvunu valis solvumise tunde, et anda endale aega – ehk muutub ehk läheb mööda, siis ei pea tema tegelema iseenda tundega, mis elab tema sees. Ta vahetas ühe tunde teise vastu – valis lahenduseks selle, millega toime tuli ja mis kunagi varem, mingil moel, teda oli aidanud. Olemas olev info tähendas ja tähistas muutunud olevat – täiesti selgelt tegi see selgeks, et solvunul ei olnudki olemas seda, mida ta oli arvanud enesel olemas olevat – seda Mina rolli, kes on teistele vajalik, kellel on vajaminev, kes saab vajamineva ja, kelle jaoks saab vajaminev olema.
Inimene hoiab iseendast, kui Solvunust, kinni, sest siis oleks justkui veel nii nagu oli – see näib võimalusena olla edasi seal ja see, kui ta oli see KES – see tähendab, et oli selles rollis, kellel oli ja kes sai – see on vana aja tagasi tahtmine ja paigal seismine. See tähendab, et töö enesega on tegemata, toimunu, välises ja sisemise maailmas, on mõtestamata ning tõelise vajaduse selgudes on ka enese kaotusest tulenev leinaprotsess alles läbi kõndimata.
Inimene, kes on valinud solvumise ega tee sammu välja ja edasi – leinab ise ennast – Mina pilti iseendast. Ta teab, et tema on kaotanud – kaotusega kohtunud – oma sammu tehes saab see kaotus reaalseks – temal tuleb ise midagi ette võtta ja teha, sest enam ei ole seda, mis ja kuidas oli. Edasine sõltub AINULT temast.
Jah, inimene võib olla kaotanud enda jaoks olulise ning vajaliku rolli, kuid üsna sageli ei ole see, see, mida ta tegelikult on kaotanud – tema põhirolli või tema jaoks olulise rolli partner on teinud, ootamatu ja temaga kooskõlastamata jätnult, sammu teisale ja/ või temast kaugemale – tegemist on läheduse astme muutusega. See on olnud muutus, mis mõjus hirmutavalt ja ärevaks tegevalt – ehmatanuna näis see hülgamisena, ülekohtuna, vägivallana, üksinda ja abita jätmisena jne.
Läheduse aste muutus, kui teine oli endas läbi elanud protsessi või otsustanud enda jaoks vajalike põhjuste järgi suurendada kahe vahelist distantsi, vähendada enda ressursside andmist, ühisesse panustamist ja/ või ka teise käest vastu võtmist. Tegemist oli füüsilise ja vaimse läheduse ning võimaluste ja suuruste muutusega. Tegemist oli jagatava ja vastu võetava tähelepanu proportsioonide muutusega – kogus, sisu, suund ja tähendus.
Rollipaari tähenduse ja tähtsuse muutus ei ole kerge kogemus, kui see tuleb ootamatult ja seda ei ole enam võimalik parandada – ei saa tingimusi enda jaoks tagasi ega ka paremaks/ täiesti sobivaks muuta. Üks tahab, sest vajab – teine ei taha, sest tema vajab midagi muud ja mujalt. Siinkohal tulebki mängu madal enesehinnang ja väärtusetuse teema – teise tähelepanust/ tema poolt jagatud vajalikust tundest sõltuja tunneb ennast väärtusetuna – kui tema oleks olnud väärtuslik väärtus, siis ju ei oleks teine olevat muutnud ja ka Solvunu endale olulisest ilma jäänud.
Sellise uskumuse põhjendus ja tõestus - kuna teine ei taha temaga koos olla, solvuja jaoks õigesti, siis järelikult tema ei ole seda väärt. Solvunu ei taha olla väärtusetu - kuna, muutuse teostanud, samm ei ole tema valik ega otsus – teine tegi selle - siis see tähendab, et kõik on teise süü – teine tehku oma tegu korda – tõstku solvunu väärtushinnangut – vajagu teda - tõestagu, et vajab ja väärtustab.
Mida enam võideldakse, olemas olevale infole ja ka valele teisele, vastu, seda enam ja võimsamalt kogetakse läheduseastme muutust - vahemaa suureneb veelgi, sest otsuse teinu, vältimaks valet koosolemist, tahab vabaks saada ja nn kodusõjast eemale astuda – iga samm temale lähemale tähendab, et ta teeb solvunust mitut sammu kaugemale. See tõik toob kaasa vastupidise soovitule ja tähendab veel madalamat väärtust ning enese hinnangut.
Ega solvujagi, ka ise, teisega koos olla ei taha/ ei saa – tema astub ise enda koha pealt ära – seal on ju paha olla – seal ta ei saa olla see Kes, kes ta oli ja sinna näib olevat jäänud see teine, kes teeb haiget, kuna ei väärtusta ega hoia. Solvunu vajab turvatunnet ja hoidmist – ta tahab oma kaotatud väärtust – iseenda Mina – tagasi, sest tegelikkuses ta ei tea Kes ta on, kui teine enam ei ole – kui teist, vanal moel, tema jaoks enam ei ole.
Solvunu tahab tagasi loo algusesse – vanasse aega, kus oli selge, kes, kuidas ja mis, et sealt, iseennast leidnuna, ise edasi astuda. Kuid teine ei ole nõus tagasi minema sinna, kust tema on ära läinud. Solvunu jaoks puudub lahendus – temast ei piisa, teine on süüdi, kuid too ei tee koostööd.
Piire on pandud paika ja on paigast nihutatud, kuid - Kes valis seda teha ja Miks ta seda tegi? - väga võimalik, et seda ei tea seegi, kes esimesena oma sammu tegi. Kuid seda vastust teadmata on tegemist tegelikku vahemaad tähistavate kohtade ja ka ühendavate rollide ning nende lahenduste segadusega – selgust ei ole - tasakaalu ei ole – rahu ei ole.
Solvumine on Lapse lahendus, mis kõnnib inimesega kaasas, kui ...
Marianne
25.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar