Algusest oli aeg veerenud, päev päeva järel, edasi. Vanema poja kohustus, minna ajateenistusse, jõudis järjest lähemale. Veel viimased päevad kodus olemist, et seejärel üle lahe sõita. Vahe maa pidi kasvama pikaks – teine maa, teisel pool merd.
Seljataha jätsime kakskümmend aastat ühes olemist. Harjutud olemine. Tavapärane ja loomulik koos elamine. Muidugi olin ma kurb. Loomulikult tundus see raske – eriti mõte sellest, et tavapärane pidi muutuma teiseks. Enam ei olnud seda, mis oli. Laps läks kodust Maailma.
Ühel päeval helistas minu ema ja küsis – „Marikene, kuidas Sa ennast tunned?” Hakkasin nutma, sest tundsin puudutust. Ka kurb oli. Ma ei nutnud selletõttu, et poeg oli minemas, vaid oma ema sõnade pärast. Korraga oli ta küsinud minu käest nii nagu emad seda teevad. Ta tundis huvi minu olemise ja tundmise vastu – ta hoolis minust.
Olin kõne hetkel väljas ja teise inimesega koos. Kogusin ennast ja suutsin kõne lõpuni kõneleda üsna rahulikult. Ema hääl paitas mind – Marikene
Hiljem, juba kodus olles, lubasin endal olla. Pisarad vallandusid ja voolasid vabalt. Need oli teistmoodi, kuidagi paksud ja mitte nagu vesi, vaid uni. Nutsin vabanemisest – minul on ema, kes on nagu päris ema.
Korraga olin oma ajas tagasi, selles kohas, kus ema mind nõgestesse tõstis/ heitis. Kui filmilint, mis tagasi nupule vajutades, keris aeg ennast tagasi – liikusin sellest kogemusest tagasi. Seda hetke enam filmi peal ei olnud – see oli olemata jäänud.
Marianne
28.07.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar