Nii mõndagi kõnetab
vees olemise teema -
enese vette kastmise
või voogudes ujumise jutt.
Valitakse basseine ja tünne,
mererandu ja jõgede ääri,
järvede kaldaid ja tiikide pervi.
Jälgitakse temperatuure
ja vahelduvaid aastaaegu,
puhtuse kvaliteeti
ja sobivaid seltskondi.
Kõikjal ei käida
ega kõikjale minda,
kõikjal ujuma
ei usaldata minna.
Kui seistakse vee ees
ja eneselt küsitakse -
Minna või mitte minna? -
siis on see enese otsus
ja olukorra vastuvõtt,
sest on nii
nagu on.
Elu,
see on sama moodi -
erinevad koosolemised,
koos olemise vormid,
koos käimise kohad,
on erinevad veed -
ujuda neis või mitte -
inimene on ise see,
kes teeb oma otsuse.
Kui sobib,
siis sisse hüppab,
kui kahtleb,
siis proovida võib,
kui seisukord ei meelita,
siis küsida saab -
Kas mina
paremaks saan muuta?
Kui jah -
siis tasub proovida,
kui ei -
kas siis on mõtet jännata -
sinivetikad,
colibakterid,
jäätav külmus,
kalda kõledus,
põhja teadmatus -
ära ei kao
ka tahtmise peale -
vesi ise ennast ei muuda -
ümbritsev sinna sisse
ise endast valab.
Vesi on vesi -
see pinnal kannab
või põhja veab.
Oleva puudutused
ja kogemused,
mis osaks saavad,
tundeid äratavad.
Põgenetakse,
et pääseda,
jäädakse,
et ühes olla
või protestida,
muutust soovides
või ise muuta proovides.
Võib ja saab
ka teine rand
ja teine vesi valida.
Marianne
31.07.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar