Omamine see tähendab omanik olema, sest midagi või keegi kuulub enesega ühte. Hoolimata sellest, et inimene omab ühte koma teist, ei oma ta tegelikult mitte kedagi. Hoolimata oma püüdmistest või soovist, ei suuda ega saa ta kedagi omada – isegi iseennast mitte. Selle teadmise mõistmine kasvatab inimeses viha, jonni ja vastuhakku.
Hirmu tundev inimene tunneb vajadust omada - omada kontrolli, millegi või kellegi üle. Omada seda, mis või kes on vaba st kontrolli alt väljas. Kontrolliv Maailm kardab vabadust, milles sündiv on vaba piiridest ja eeskirjadest – milles sünnib see, mida veel ei ole olnud – milles sünnib see, millel on aeg olemas olla – milles sünnib see, mis on mõeldud Inimesele - soost, rahvusest, kuuluvusest, oskustest, väljanägemisest, hierarhiast, rahakoti paksusest jne sõltumatta.
Omamise tahtmise saatel sünnib inimese Mina, mis on suurem, kui inimene ise seda on. Iseendast suurem Mina omab ise ennast - nii on inimesel olemas see keegi, kellest ta saab üle olla ning keda panna enese tahtmise järgi tegema, olema, väljenduma jne. Inimene loob enesekontrolli, et ise ennast kontrollida. Inimene valib tunded ise ennast looma – olema ja väljenduma tundena, et saavutada see, mida Mina tahab ja, et vältida seda, mida Mina ei taha.
Omamine – inimene omab materiaalseid ja füüsilisi nähtusi, kuid ka vaimseid oskusi ja võimeid. Hoolimata oma materiaalse võimekuse suurusest on inimesel seda ikkagi rohkem, kui ta tegelikult vajab. Soovida on ju lihtne, omale saamine keerulisem, kuid sellest veel raskem on omatavaga seonduvate haldusküsimuste ja tagajärgedega vastamisi seismine – iga omatav asi võtab osa inimesest endale, sest see või too vajab tähelepanu. Jah, inimene saab endast antavale vastu, kuid samas jääb ta ilma oma vabadusest, sest inimene teenindab omatavat. Kes või mis, siis on, kelle või mille jaoks olemas?
Inimene kõnnib oma teel, kott kaasas ja seljas kõige sellega, mis oma ajas on kokku jõutud korjata. Mida selle kõigega peale hakata? Kas lubada vabadus omatavale või anda see iseendale, kuid, kuidas seda teha? Omades ise ennast, kuidas anda enesele vabadus? Mis saab siis, kui loobuda kontrollitud olemisest? Mida ütleb sellepeale Mina, kui inimene ihkab omamisest vaba vabadust?
Millisena paistab Maailm, kui on teada, et omamine on asjade, suhete, inimeste, teadmiste jne liigitamine selle järgi, kas nende üle omatakse kontrolli või mitte? Kas see, mida nö omatakse, on võimalus kasutada olemas olevat, et luua enamat või on selle olemas olemine vajalik, et tagada enesele mugavus, naudingud, sissetulek, üle olemine, kuid ka turvatunne hirmust värisejale?
Kas inimesel on rohkem võimalusi siis, kui ta omab või hoopis siis, kui ta ei oma? Kui inimene läheb ühest Maailmast tagasi teise, siis ei võta ta midagi materiaalset kaasa. Hing lahkub, jättes ka keha maha. Kuhu kaob inimese Mina, kui ei ole enam omatavat?
Marianne
19.07.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar