On uskumine - Mina ei saa ... . Mina ei saa, sest mina ei taha anda vaenlasele ära või kasutada seda, mis on Minu Oma – see olen Mina ise. Seega, teades tasakaalu põhimõtet, mina ei saa võtta vaenlaselt midagi vastu ega ka kasutada seda, mis talle kuulub või tema loob, sest mina ei ole valmis ära andma enda oma sellele, kes on minu vastu. Vastu on see, kes ei kõnni ega seisa minu kõrval – ei ole mina. Kui ta ei ole Mina või Minu siis, ta ei ole ohutu, vaid tõsine oht minu turvalisusele.
Enese otsusega olin määranud teisi, mingit sündmust, tegevust, olemist, sõnu tõlgendades, vaenlase nime kandma. Vaenlane oli ka see, kes kuulus vaenlase ridadesse – nägin pealt seda, kuidas nad hoidsid ühte ja toetasid nähtavalt üksteist. Vaenlasi omades, jäi vähemaks kohti, kuhu lubasin enesel minna. Vaenlasi omades, vajasin kohti, kus saaksin vabana olla. Vaenlasi omades, läksin ma ära, astusin välja ja eemale – tegin vahe meie vahele.
Kohtudes või mingil moel seotust kogedes, reageerisin, potentsiaalsele ohule, tundena veel enne, kui üldse midagi toimunud oli. Olin ärevil, ehmunud ja tahtsin põgeneda koos olemise seest – olin kui hirv, kelle oli püüdnud pimestavasse vihku jäätav autotuli. Liigitasin inimesi, kohti, tegevusi - minaks või mitte. Kogesin kaotusi, millega ei leppinud. Eitasin olevikku. Minus oli muutuse vajadus st oleviku teiseks loomise tahtmine, et anda enesele see, mida vajasin – vabadus – koht ja aeg, milles elada ilma vaenlasteta.
Oli olnud hetk, milles kogesin iseennast tundena, kuid ma ei teadnud, mis minuga toimub. Ma ei saanud ise endast aru. Teine tegi ja oli ja mina muutusin. Ma ei osanud anda enesele nime. Mul ei olnud aega, et leida iseennast üles. Ma tahtsin ära selle juurest, kelle kohal olemine ja tegevus mind muutsid. Mind valdas sundiv vajadus põgeneda ära ja astuda välja, et leida ise ennast üles – olla tagasi mina ise. Soovides, ära olnud hetke tagasi, ma solvusin – peatasin enese jaoks aja.
Enese otsusega olin eraldanud ise ennast tervikust. Tegin seda nii nagu jonniv laps, jäädes ootama, et vanem tuleks ja looks, ühes minuga, terviku – uuesti. Mina ise ei tahtnud teha enese sammu, et astuda olnu juurde tagasi. Minna ja olla selles hetkes ja kõige selle juures, millega toime ei tulnud, mida näha ei tahtnud ega kogeda suutnud. Kui vanem oleks tulnud ise tagasi, siis ei oleks valet minevikku olnud – peatatud hetk oleks kadunud olematusesse.
Omades vaenlast, kes on minu vastu – olin mina ise teis(t)e inimes(t)e vastu. Vastu olles, vastu seistes, vastu astudes – mina ei vaadanud enese osa loos. Enese vastu võtmine - ongi nii nagu on, sest oligi nii nagu oli. Tee läheb edasi sealt, mis on olevikus olemas, kuid mina tahtsin/ vajasin, et see läheks sellest kohast, mis enne oli. Olnut ei ole enam, on olev, kuid mina ei saanud olla olevikus kohal, sest tundsin, oleviku ees, hirmu.
Kartsin, et kui mina ise olin see, kes ennast eraldas, siis need, kelle juurest läksin ära, ongi mind välja jätnud ja ma ei saa enam sisse tagasi. Üsna sageli ma ei proovinudki teha ise oma sammu, sest kartsin kohtuda hülgamise, vaikuse, viha või vastu olevate sõnadega. Ja nii ma püsisin eraldi - üksinduses – enese Mina Maailmas. Valides seltsiks kurbuse, nägin vaenulikku Maailma ennast ümbritsemas – ma ei unustanud, olin valvel ja tahtsin ära.
Kui ma vahel leidsingi endas julguse ja astusin juurde – olin tulnud tagasi – seisin koos ja kõrval või vastu. Proovisin, kuidas on, kui olen, siis kohtasin erinevaid reaktsioone. Ma ei olnud vaba ega valmis neid ohutult nägema ega kogema. Keegi ei tulnud ega liitnud mind ja ennast kokku. Ikka tundsin ennast eraldi olevat. Tunded ärkasid ja ma kaotasin põhja jalge alt. Tahtsin kurbusest nutta ja ebaõiglust süüdistada. Tahtsin oleva ära lõhkuda, et ma ei kogeks ega näeks seda, mis oli. Töötav lahendus oli põgenemine, ära minemine, vahe vahele tegemine.
Teised olid nii nagu nad olid – omadel kohtadel, elu näitelaval. Minule oli antud koht ja aeg, et teha ise oma samm – otsustada enese sees, kas ma olen ja seisan koos või eraldi. Minule oli antud võimalus võtta vastutus enese olemise ees – minu tunded on minu teema – mina ise olen nende autor.
... selles kohas toon lavale sõna – päästmine ...
Marianne
08.07.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar