Solvumine – see on enesele, oma enese ellu, kui bussipeatuse loomine – teele jääb alles koht, kus oodata seda bussi, mis edasi viiks. Ise ei saa edasi astuda, kui ei taha võta vastutust enese osa eest. Hoolimata ootamisest, enese elu ei peatu, kuna teed lõpetava tähiseni on number x aega. Peatununa elan edasi ja loon uusi peatusi – ootepaviljone, milles oodata – valget laeva – ära päästmist.
On teadmine enese sees, et oleksin võinud öelda Ei, kohas, kus valisin sõna Jah. Oleksin võinud astuda teisale, ajal, mil valisin oma sammule kohta. Tegin seda, mida tegin – tahtsin teha. Minul olid olemas valikud ja mina ise valisin selle, mida soovisin kogeda. Ometi ma solvusin ja solvusin ja solvusin ja solvusin ning peatasin aegu.
Olen oma lapsest vanem, sest olen tema ema. Vanemana peaksin olema rohkem ..., ... ja ... , kui see, kes on minust palju noorem. Elu argipäev kasvava lapsega peres - laps ei võta vastutust enesega seonduva ees. Õpetan ühte ja näitan ette teist, nimetan reeglid, riidlen, karistan, ahvatlen preemiaga – miski ei aita. Valitud tee on kindel – võimaluse korral jääb vastutus teistele.
On olemas huvitav vaatenurk - laps on vanema peegel. No, kuidas saan see mina olla, kui tema ju teeb või jätab tegemata. Mina olen täiskasvanu, kes võtab vastutuse ja seega ju vastutab. Olen kohusetundlik – ennetamas veel juhtumatut ja koristamas tagajärgi. Kuid mõte see ei kao, vaid kinnitub ja vaadates, olevas, enesele otsa – peegel võimendab oma tegevust, mida rohkem ma eitan nähtava olemas olemist – iseendas.
Kuigi mina ise olin see, kes tegi, valis ja oli, ei ole ma rahul oma eluga. Mina olen täiskasvanu, kes ei ole rahul oma eluga. Ei saagi olla rahul, kui elus on asju, mis on valesti, mis tähendavad ülekohut, mis tunduvad karistusena. Uskumused, et tundetasandil kogetav on tõene – selline, huvitav vaatenurk oma elule, on täiskasvanud inimese solvumine. See on enese poolt peatatud aeg, et minu elu olevik oleks teistsugune – keegi teine põhjustas vale oleviku. Kes päästaks mind ära – kui olen ohver, siis tuleb mind ju päästa.
Ohver ja süüdlane – ühe mängu ehk pendli kaks teineteise vastas või vastu olevat poolt. Olles ohver ei taha ma olla süüdlane – teine äär peab jääma minust kaugele. Süüdlane on roll, mida ei taha kanda. Kuid teades pendlit, on teadmine, et valides olla üks, siis kannan mõlema nime – olen kahe näoga Janus.
Kuidas valisin vältida valena olemist - tõttasin päästma seda, kes minu mõõdupuu järgi oli ohver. Tormasin tegutsema, sest kui kusagil oli ohver, siis järelikult oli olemas ka süüdi olev isik. Ohvri päästmine on enese päästmine – sel moel tõestan, et mina ei ole süüdlane.
Kuidas jõuda sõnadeni - mina ei näe ise ennast ohvrina?
Marianne
12.07.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar