Elavad, Maailma sees, inimesed, kes tunnevad vajadust teisi inimesi ära päästa. Nad on üsna head, töö tegijad, kriisisituatsioonides, päästemeeskondades, abiandvates organisatsioonides, kuid argises päevas mõjuvad nad, vahel või sageli, tüütult pealetükkivate ja nõudlikena ning isiklikesse piiridesse sissetungijatena.
Päästja oleks kui loodud teisi päästma – ta leiab üles lahendused, kuidas õnnestuda ja annab endast vajamineva energia, et hädasolija ikkagi ära päästa. Päästja vajab oma tööd – enesele valitud rolli täitmist ja selle eest saadavat tasu, sest - päästes teisi, päästavad nad ise ennast - olles päästja, ei saa inimene olla see, kes on hüljatud.
Mida rohkem püüab inimene päästa, et saada päästetud ehk kätte oodatud tasu, seda rohkem kogeb ta hülgamisi. Päästmine ja hülgamine on ühe ja sama pendli kaks erinevat äärt. Inimese poolt loodud ja töös hoitud pendel, ei saa jääda, ühele poolele, kinninaelutatult seisma, vaid igale tõusule järgneb, läbi languse, tõus teisele poolele. Olen, olin – ei oleeee ... kõlab, kõrgustest kukkudes, kõrvus kaotusevalu. See murdosa või millisekund, kui pendel saavutab, päästmise poole peal, maksimumi – siis on, siis ollakse – kuid, kahjuks, kohe algab tagasipöördumine hüljatu poolele. Hüljatuna olemine kestab igaviku – see on kogu pikk teekond sinna ja tagasi.
See on, inimese enese poolt, iseendas, iseendale loodud uskumus – kui ei tulda ega päästeta ära, siis järelikult ollakse teis(t)epoolt hüljatud. Iseennast päästjana kogeva inimese ajas on olnud hetk, milles ta vajas, enese tõlgenduse järgi, ära päästmist. Kuna seda, sellisel kujul nagu tema vajas, ei saabunud, siis ta järeldas sellest, enese tõlgenduse järgi, et teda hüljati. Kogetud traumast sündis, kinnitust andvatele kogemustele tuginedes, uskumus ja nii saigi loodud, hüljatu ja päästja pendel. Aja möödudes, inimene enam ei mäleta enese, kui päästja, lugu. Tema käib, mööda Maailma, ringi ja otsib päästetavaid – tema lihtsalt teeb oma tööd.
Hüljatu otsib seda, keda või mida tema saaks päästa, sest ise ennast ta ei saanud ära päästa – tema ootab päästjat. Teel sihtmärgi poole, alustades päästmist, loob ta, uskudes õnnestumisse, tõusu, et lõpuks ometi jõuda jäävalt kohale. Pendli laskudes, taas kaotab ta oma usu. Hüljatu vajab enese sisse teadmist, et, hädas olev, maailm on edukalt ära päästetud, sest siis ta on vaba ja ta ei ole enam süüdlane, kes tõukas või jättis, kellegi hätta. Kuid, kõrgust puudutades, alustas pendel juba teekonda tagasi sinna, kust inimene ära proovis põgeneda.
Mis see on, mille käest tuleb hüljatut ära päästa? Millega hüljatu ise toime ei tule? Ise ennast hüljatuna kogev inimene ei tulnud ega tule toime oma, ebasobivate, tunnetega kohtumisega. Päästja päästaks päeva, kui ta jõuaks kohale sellesse hetke, mis oli enne, siis ei oleks tundeid tulnud ega olnud. Inimene tunneb, enese tegude tagajärgi kogedes, tundeid – iseennast tundena – ise ennast ebameeldivana ehk valena. Kedagi või midagi peale enese ei ole ega saa süüdistada – päästja olemas olemine tähendaks, et inimene ei peaks kohtuma ise endaga – kuigi on, sest oli.
Iseenda tegude tagajärg on põhjus, miks olevik on sellisena olemas. See ei ole maailma lõpp, kust teed ei lähe edasi – see on võimalus, kohtuda ise endaga. Jah, loomulikult, kui inimene ei vali seda teha, siis ta saab korduse ja järgneva korduse ning sellele järgnevad kordused – elu näitelava pakub hulganisti võimalusi, et inimene võtaks vastutuse ja annaks enesele vabaduse tagasi. Astuks pendlilt alla ja mõtestaks ise ennast olevas hetkes sündivana.
Marianne
15.07.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar