Puudutanud sündmuse järel keerlevad mõtted olnu ümber. Põikavad ajas tagasi ja surfavad mälukildude sees. Kuidas oli? Mis juhtus? Kuidas tundsin? Mida tegin? Mida teine tegi? Olin ma õige või vale? Kas oleksin, midagi teisiti teha saanud? Miks oli? Miks ei olnud?
Olen segaduses, sest puudub selgus. Töödeldes infot, ootan enese otsust. Millise sildiga mälestuse enda sisse salvestan. Millise plaani edasiseks paika panen. Millise tunde või tegevuse enesele valin. Kas soovin korduvat kogemust vältida. Kas tunnen vajadust ära olnu korda teha. Kas olnu oli ikka ohutu või tuleb sellest ennastkaitsvad järeldused teha.
Mida ma teen? Millise otsuse vastu võtan? Olen segaduse sees, sest ei leia võtit olnust välja. Midagi oli, mis puudutas, kuid ma ei leia üles vastust, et mõista ise ennast. Mul on mälestust vaja, et jõuda iseendas selgusele. Mind puudutas minu enese tunne, mis lipsas käest – ma ei leia talle nime. Ma ei leia nime, sest tundel on aegade tagune tõlgendus.
Olnud hetk oli korduv kogemus – võimalus olemiseks, kogemiseks, vastu võtmiseks ja edasi astumiseks. Mida ma kogeda ei tahtnud? Mida ma tahtsin? Mida ma vajasin? Mille ma kaotasin? Mille kaotasin täna? Kuid eilses päevas?
Kukkusin tunnete merre, surfan tunnete laineharjadel. Kaotatud tunne, see loob vahust sündivaid kujutelmi, mis kaovad käest ja vastus, see on kusagil seal - sogaseks trambitud allika põhjas.
Marianne
18.07.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar