Keegi, minu meelest, süüdistas kedagi. Keegi oli, minu meelest, ülekohtune kellegi vastu. Keegi näis, minu meelest, ohvrina. Päästsin või proovisin ära päästa, enesele võimalikul moel, kõiki neid, kes seda, minu meelest, vajasid. Läksin ja tegin siin ja seal, et päästa need päästmist vajavad ära – lõpetada lood – enese jaoks. Kuid, kas päästes teisi, päästsin ma ära ise ennast, selle aja seest, mil ma olin ohver või olin süüdlane?
Päästmine on hüljatu kaitsmine, ohvri eest seismine, ülekohtu tegija avalikustamine, väära teo päevavalgele toomine, oleva või olnu korda tegemine, tunnete kustutamine. Kirjutasin, koristasin, ehitasin, lammutasin, näitasin näpuga, tegin süüa, seletasin, veensin, seadsin või kõrvaldasin takistusi, näitasin ette, tegin teise eest ära, ründasin, kaitsesin, kandsin plakatit, mõtlesin tegevusi välja, lahendasin probleeme jne. Kui vahel, selles kohas, kus elasin ja olin ühes, tunduski, et oli olemas vaba tahe minna ja teha, siis tegelikult, allhoovusena, tõukas tagant vajadus päästa järjekordne keegi või miski ära.
Kui päästsin, siis andsin endast kõik – ka enese arvelt. Kui päästsin, siis tegin rohkem ja veel enamgi. Nähes ohvrit, hüppasin vette ja tormasin päästma. Ma ei vaadanud ringi, ei kaalunud valikuid, nägemuse tõelisust ega tegevuse vajalikkust – lülitusin päästmisele. Päästetav pidi lubama ennast päästa, tegema koostööd ja olema õnnelik ning tänulik. Teisal hülgasin või tõukasin ära selle, kelle olin juba „ära” päästnud, kuid, kes ikkagi ei tahtnud, minu meelest, seista ise ega võtta vastutust enese ees – teha ise neid asju ja seda, milleks ta võimeline oli – ka tundeid vaigistada või valida.
Uskumine - kui suudan ja oskan ära päästa, siis olen oluline, vajalik ja tähtis – võimalus, Maailma korda tehes, õige tähelepanu osaks saada. Teised pidid aktsepteerima minu missiooni ja andma selle elluviimiseks, puuduvad, kuid vajalikud osad, teadmised, vahendid – minu meelest nad oli selleks kohustatud. Päästes, vajasin viha jõudu, et jätkata enese kasutamist vahendina - päästes pidasin ennast õigemaks, paremaks, tublimaks, töökamaks, ainsaks, asendamatuks – vist jumalaks.
Uskumine - kui ei leia kedagi, kes vajaks päästmist, siis olen üle – minule ei ole selles kohas kohta – sellist tegevust ei vajata. Kui kõik näisid elavat, oma eludes, rahuolevatena, siis mina olin rahulolematu – minule ei olnud funktsiooni. Seega, olin kasutuna väljajäetud ja see tähendas hüljatuna olemist. Tundsin vastumeelsust ja viha nende vastu, kes minu oskusi ei vajanud – vältisin neid, kes ei andnud minule võimalust päästa ise ennast ära.
Olin vihane ja kurb, et ei nähtud minu oskusi ja suutlikust ega tahetud mulle tööd anda. Tahtsin tunda ennast hästi, kasulikuna, osana, vajatuna – omada teadmist, et olen, päästes, kellegi päeva või kogu Maailma ära, suutnud olla õige. Teinud seda, mida keegi teine ei suutnud, tahtnud või osanud teha. Mina olin see!!!!
Ma ei tahtnud, lõpuni või teist korda, lugeda lugusid või vaadata filme, mis lõppesid, osalise enese valikute tagajärjel, traagiliselt. Ma ei tahtnud olla ühes Fb gruppides ega osa saada seinale kirjutatust, kus kurdeti, süüdistati, tehti ettepanekuid või esitati soove. Ma ei saanud päästa ära neid, kelle lõpp oli teada. Ma ei saanud minna päästma, kui minu käest ei oldud abi ega tuge küsitud. Ma ei saanud minna päästma, sest inimeste sõnad ei tähendanud soovi tegudeks sündida.
Päästmine on etteantud ülesande kindel täide viimine. Selles kohas ei olnud vabadust ega võimalusi valida. Valitud lahendus pidi andma tulemuse ja see pidi lõpetama loo, et saaksin oma vabaduse tagasi. Selleks, et õnnestuksin, vajasin kontrolli tehtavaga seonduva üle – uskumine - nii õnnestun, olen edukas. Kuid hoolimata tehtust ja valitud tegevustest, otsustest, plaanidest, ei suutnud ma iseennast ära päästa – anda enese olemas olemisele pidav põhjus ja enese tegevuse tulemusena arvestatav sissetulek.
Õigustus oma valikutele ja elule – pidin kuhugi kuuludes, olema vajalik ja seeläbi omama võimalust anda endast, teistest eristatav osa, et oleks võimalik tuvastada tehtu ja saada selle eest tasu. Tahtsin olla ühes eraldi teistest. Mina ei saanud olla koos, sest siis oleksin olnud nähtamatu.
Päästmise vastandsõna on hüljatu. Olen päästetud, kui mina ei pea kogema oma tundeid - mulle tuldi appi, mind hoitakse, ma ei ole üksinda. Kui olen üksinda jäetud, siis pean kogema kõike seda, mis võib ette tulla ja juhtuda, mind ei aidata, sest mind hüljati. Kuidas saab päästa, kui ei kuulu kuhugi - kõigil on oma kohad olemas ja mitte keegi ei päästa mind ära.
See kõik on olnud minu enese sees – tõlgendus olnule ja olevale. Kunagi toimunule antud tähendus. Mul hakkas kergem, kui ma ei pidanud üksinda olema – lahendus tuli läbi teiste. Solvudes, peatasin aja – ootasin, et mind tuldaks päästma. Uskumus – mind peab päästma, sest olen ohver – seisin ülekohtu ees, sõnade ja tegude käes, üksinda, keegi ei astunud minu kaitseks välja.
Oma elule ja olevikule otsa vaadates tõdemine - see on vale – kui kõik oleks olnud õige, siis minul ei oleks tulnud ega peaks ma sellist hetke kogema ega tundma. Automaatne tõlgendus – olen ohver, kui minu osaks saab see, mis on vale. Vale sündmus, valed sõnad, vale tegevus – sest ärganud tunded olid valed. Solvudes ootasin päästmist enese tunnete käest.
Ma ei oodanud järgmist hetke põnevusega, vaid hirmuga. Kartsin tulevat, sest mina ei uskunud, et kohale jõudvas olevikus olen hoitud. Süvenes uskumus, et minust ei hoolita, olen juba ette hüljatud, teistest eraldi ja kõigest väljas. Vajasin kontrolli, Maailma korda tegemist – päästmist. Vajasin ära päästmist, et mitte kohtuda iseenda, kui tundega. Kui Maailm oli, päästetuna, korda tehtud, siis olin ma vabaks lubatud – ma ei olnud enam süüdlane.
Muster - olen vale, olen ohver, olen hüljatud ja mitte keegi ei päästa mind ära. Ei ole ohvreid, ei ole vaja päästa, sest elav inimene elab nii nagu temal on enese kasvamiseks vaja. Kusagil oma aja sees jäi minu sisse jälg. Minu osaks oli saanud traumaatiline kogemus – ma ei suutnud päästa – olin ja jäin süüdlaseks. Ma ei andnud ise endale andeks, et olin olnud vale.
See on minu enese elu. Minul tuleb hetkes kohal olla, kogeda ja tunda – oma elu ise elada. Võin küsida toetust ja oodata käe ulatamist, kuid see ei ole kahjutasu maksmine, vaid on vahetus – minul on vastutus enese ees ja võttes vastu, annan oma osa vastu.
Marianne
13.07.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar