Neljapäev, 7. juuli 2022

Vastukarva pai

 


See, miks kusagil olime, oleme või saame olema, on üsna sageli erinev sellest, mida me teele minnes, teel olles või kohale jõudes, uskusime kogevat, eest leidvat, osa saavat.

Olime, oleme, kogeme. Olime, oleme, kogeme olevas hetkes. Tunneme iseendas tundeid. Me ei taha seda, mis on. Me ei taha seda, mida kogeme. Me ei taha seda, mis puudutab vastu. Leinates kaotatut, kogeme ülekohut. Tardume. Tahame ära ja välja. Eemale sellest, mis teeb haiget.

Mis oli meie tegelik ülesanne, miks kõndisime ja olevaga ühes olime? Me saime selle, mida vajasime. Me kogesime seda, mida vajasime. Me kohtusime enesega. Kuid see ei meeldinud meile, sest ise ennast oli keeruline kogeda. Mina keeldub vastuvõtmast teadmist, et hetk kadus minevikku ja enesele lubatu jäi ära - ootused, lootused ja kogemuse soovid olid olnud hoopis teistsugused.

Olime valmis ennast teatud moel kogema ja tundma, kuid sellisena olemist ei saabunud. Hetk pakub teisi võimalusi, et lubaksime iseendal olla, proovida, kogeda. Meis on lühis, sest olemas olnud tee viis ummikusse – vaja on teha ümberlülitus, kuid tunded on tee peal ees. Edasi liikumiseks tuleks tunnetest lahti lasta või need läbi elada.

Andke aega iseendas olla. Andke aega iseendaga olla. Andke aega ise ennast mõista. Hetk ei peatu ega oota mahajääjaid – kas kohe või mitte. Kohe ei ole võimalik elavaid, kuid nimetuid tundeid olematuks teha ja seega valime enesele toetuseks tuttavad tunded – viha, jonni, kurbuse, solvumise.

Nende tunnetega lahendame pealispinda, kuid ei vaata ennast ega enese lugu kõrvalt – mis oli see, miks me olevas hetkes iseendaga kohtusime.


Marianne

07.07.2022.a


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar