kolmapäev, 27. juuli 2022

Tunde sõltlane

 


Mõned inimesed näivad olevat kogu aeg kurvameelsed, teised jälle sageli vihast vissis, kolmandatel on kibestumisest kriipsu jäänud suu, neljandad käivad, ära kadumise lootuses, seina ääri mööda ja kostuvad vaevu kuuldavalt, viiendad on pidevas valmis olekus, et rünnata vastu. Nende, ühtede ja teiste inimeste, olemus lausa õhkab välja enese sees kantavat tunnet. Nende sees elav tunne on käega katsutav ja selgelt väljajoonistunud – inimene on samastunud oma kurbusega, vihaga, kibestumisega, hirmuga.

Iga valitud tunne on inimese valik. Olgu see, siis alateadlik või teadlik, inimene ise on see, kes valib olla – KES ta on. Inimene, olles tunne, annab küsimusele – Kes ta on? - vastuse - Mina olen Kurbus või Viha või Rõõm või Kadedus jne See on enesele, kui energiale, nime andmine, suuna näitamine, tegevuse valik. See on väljenduse viis – enese välja elamise vorm.

Kui inimene valib olla mingi tunne, siis teeb ta seda sellepärast, et millegipärast tal on just sellisena olemist vaja. Inimese tunnetepalett on lai ja väga erinevate varjunditega. Oma aja alguses laps proovib ise ennast, kui ta, reageerides millelegi, valib olemisi. Ta ei tea veel sõnu ega tähendusi – ta lihtsalt loob ise ennast. Enese loominguna olemine ja Maailma vastus valitud olemisele on kogemus – see salvestub, jäljena ehk mälestusena, inimese füüsilises ja mentaalses kehas.

Lapse eneseväljenduse proovimine – lahenduste otsimine, reageerides Maailma puudutustele, on täis erinevaid ahaa hetki. Laps kogeb, et ühed valitud viisid, ehk tundena olemised, töötavad – ta saab selle, mida soovib, kuid teised mitte – ta peab ennast teisele tundele ümber lülitama. Lahendused, mis töötavad, saavad omaseks ja korduste olemas olemise korral, muutuvad harjumuseks. Sellistest, „headest” ja „õigetest”, lahendustest ehk olemisest võivad saada ja üsna sageli saavadki alguse sõltuvused – tunde sõltuvus.

Nii nagu iga asi, mis tekitab sõltuvust, piisab alguses üsna vähesest, et anda/ tagada enesele soovitu, kuid ajapikku jääb alguse kogusest väheseks, vaja läheb palju enamat. Kui inimene vajab tunnet – seda tunnet, mis teda aitab, toetab ja lahendab, siis tuleb tal olla see tunne. Kuid inimene on üks huvitav mutukas, sest tema usub, et teised on tema tunde autorid – seega, et olla tunne, on tal vaja teisi, talle sobival moel. Selleks, et ise ennast nö muuta, vajab inimene tõuget – alustavat sädet. Selle jaoks otsib inimene kohti, kohtumisi ja avab mälestusi, mis toetavad vajamineva tunde äratamist – annavad inimesele põhjuse, et olla.

Valitud tunne on enesele valitud selle jaoks, et midagi saavutada, millegi tegemiseks, ära hoidmiseks, asendamiseks, lahenduseks. Raske ja vastumeelse töö tegemiseks, avalikus kohas esinemiseks, üksinduse leevendamiseks, edasi astumiseks, enese tagasihoidmiseks jne. Ise enda, tundena kasutamine, saab elamise viisiks. Kõrvalseisjad võivad proovivad, omal moel, valitud tunnet teisendada – lõbustada, päästa, leevendada, ülekirjutada, keelata. Kuid see ei aita – inimene jätkab enesele valitud moel olemist, sest ta ei mõtesta enese KES olemist.

Vihased reageerimised muutuvad tugevamaks, kurbusest saadetud üksindusetunne sügavamaks, hirm pärsib olemisi, tegemisi – oma elu elamist. Toites tundependlit ühe korra, toites veel ja veel, jäädaksegi seda toitma. Mida rohkem antakse, seda enam see vajab. Inimene ongi kogu see aeg kurb, vihane, hirmul, kibestunud jne. Järjest suuremat annust on vaja, et suuta saavutada eesmärk. Järjest kiirem on, sobiva „toidu” olemas olemisel, ümberlülitus olemaks vajalik tunne.

Viha annab hetkeliselt tugeva jõu, kuid võtab kaks või kordi enam alguses olnust vähemaks. Jõud, millega ise ennast liigutati, oli võetud enese arvelt. See ei olnud sisemine soov ega enese kasv, vaid välja purse. Taas on vaja viha, et omada jõudu raskustega toime tulemiseks. Enese kaitsmiseks valitud hirm takistab, ise ennast, olemast ja tegemast, kuid sel moel muutub enese Maailm ahtamaks ja valikud piiratumaks – polegi valikuid ega võimalusi. Taas on vaja hirmu, et takistada ennast astumast valguse kätte ja avalikkuse ette. Astudes, „rusikad rullis”, Maailmale vastu, tundub Maailm olevat täis vaenlasi ja ülekohut – pihta käivaid lööke sajab iga poole pealt. Taas on vajadus olla valmis vastu olema.

Valitud tundest ei ole tegelikult kasu, sest saavutades kõrguse, viib hoog kohe langusesse. Mida kõrgemale tõustakse, seda sügavam on alumine punkt ja seda kauem läheb aega ja rohkem on vaja õiget toitu, et tõusta õigele poolele tagasi. Tundependel on iseenda, kui vaba voolu takistus, sest edasi liikumise asemel, kiigutakse edasi-tagasi.

Laps, kes alustas oma tunnete teekonda, valis olla tunne sellepärast, et mitte olla tunne. Tundependlil on kaks äärt – üks on see, mida inimene kasutab, millisena olemist vajab – see on tunne, millisena olemisest ta on sõltuvuses. Teine äär on see, millisena ta ei taha ise ennast kogeda. Et vältida ühte, peab ta suutma olla teine. Selleks, et iseenda poolt loodud pendlilt maha astuda, tuleb teadvustada pendli olemas olemist - tuleb üles leida pendli teine pool – see sõna – KES inimene olla ei taha. Milline sõna on, enese poolt iseendale loodud, tundependli teise poole peale kirjutatud? Mis on see, mille ära hoidmiseks valiti olla Viha, Kurbus, Kadedus, Hirm jne? 


Marianne

27.07.2022.a



Kommentaare ei ole: