Valitud mälestused

 

Inimene kirjutab oma aja loo mälestustes. Inimene valib mäletada seda, mis toetab valitud vaatenurka – kellena ta oma lugu kirjutab.

Valitud vaatenurk ehk uskumus – olen oma elu ohver ehk ebaõnnestunu, sest mul oli olnud olemas see, mida enam ei olnud -  minu võimalused kadusid või need võeti ära - keegi oli selles süüdi (ka mina ise).

Võimalik vaatenurk – olid elu elamise õppetunnid - sain ise, oma elu elamist kogedes, enesele vajalikud kogemused.

Kooli lõpetamise järel, ust sulgedes, on, inimesel, taskus tunnistus või diplom, mis tõestab, et ta on tee läbinud ja omab pädevusi – see on tema võti tulevikku. Ise ennast ebaõnnestunuks nimetanuna tahtsin sellega öelda seda, et mina ei näinud võtmeid, mis avanuks järgnevaid uksi – minule ei olnud midagi järele jäänud, sest kõik oli juba ära olnud, võetud või kaotatud. Mina leinasin kaotust - iga uus kogetav kaotus süvendas leina, mis oli jäänud teadlikult leinamata.

See, mis on, sellel on põhjus, sellisena, olemas olla. See, mida ei ole, sellel on põhjus, sellisena, olemas olemata olla. Seda, mis on, ei saa olematuks muuta. Seda, mis on olemas, saab, teisest vaatenurgast vaadates, teisel moel kogeda.

Keskkond, milles elasin, ei peegeldanud tagasi seda, mida lõin – iseendast sündivat - mind. Looming kohtas vaikust, kukkus tühjusesse – see kadus neeldudes. Süütunne näris, sest midagi pidi enese olemas olemise tõestuseks tegema, kuid see, mis sündis vabaduses, ei olnud kellelegi, peale enese, vajalik – sellele ei olnud turgu, selle eest ei makstud, sellega ühes olin üksinda. Oli süütunne, sest ma ei olnud kasulik – ei toonud tulu sisse – viisin hoopis välja. Selle tegemine, milles tootnuks kasu, võtnuks vabaduse – muutunuks, teiste poolt kasutatavaks, vahendiks.

Miks ikkagi valisin teha, kuigi teadsin, sest olid kogemused ja tundsin, sest olid elavad tunded? Nägin teed, võimalusi ja soovisin kogeda protsessi, et jõuda tulemuseni – anda oma osa, et luua midagi sellist, mida veel või sellisena ei olnud olemas.

Ma ei saanud kõike ja kõikjal päris ise. Mul oli vaja tuge ja toetust – ulatatud palasid, mis aidanuks luua tervikut – nii nagu mina seda nägin. Mina sain ja ei saanud ka. Sain, kui küsisin, kuid mitte alati. Ei saanud, kui kohtasin vaikust ja varjudesse peitumist. Kuigi sündiv jäi kõigile kasutada, maksin iseendaga – seda, mida vajasin mina – tulemust ega ka loomise protsessi – ei olnud keegi minult küsinud. Ei olnud, kedagi teist, kes võtnuks minu enda, kui loomingu, sündimise eest vastutuse endale.

Ilmajääja kibedus, kaotaja üksindus – enese elu. Kriipisin, ise ennast, enese sees. Näris kadedus – igavese kaotuse valu. Tahtnuksin kogeda ikkagi seda, mida nägin teistele osaks saavat. Sõi hirm, et jäängi, enesele vajaminevast, ilma – ei ole sellist teed minule. See mõruks tegi meele, see pipra tõi keelele, see viha valis kaaslaseks teele.

Hoolimata sellest, kuidas olnut nägin ja ilmajäämisi ning kaotusi kogesin, tegelikult, just minule, vajaminev ju minule anti - „Me anname oma osa, et aidata Sind Sinu teel – oleme toeks, et saaksid olla parim võimalik.” Kaasteelised jagasid kingitusi, kui olid vajalikul hetkel kohal ja olid, tegid, rääkisid nii nagu vaja – minule, kasvamise jaoks.

See on vaatenurga valiku küsimus, kuidas antavat kogeda. Minu tahtmised, minu vajadused, minu tunded. Mina tahan! Mina vajan! Mina tahan kogeda ühte ja teist! Mina pean saama selle ja teise. Mina ei saa ühte koma teist. Mina saan hoopis selle ja teise. Mina ei taha seda, mille saan!!!!

See, mis tuleb ja osaks saab, on võimaluste valik, kuidas ja kuhu edasi. See on, oleva, toetus enese ülesande täitmiseks. Eeldus - võimalus olla parim mina ise. Väide - see on enese voolu takistav uskumus või teise vaatenurga valimine. Tõestus - millise vaatenurga valin - kõik töötab, kuid teema on selles, kuidas. 

Selge see, et kõik ei ole meeldiv ega kogema ahvatlev. Vastukarva silitus ei tundu paitusena, takistus teel ei näi kergusena. Miks mina? Miks just mina? Mina ei leppinud, hakkasin vastu, keeldusin ja protestisin, kurtsin ja põgenesin – eemale, ära ja välja. Minu looming ei täitnud mind võimaluste vabadusega - minu looming täitis mind tunnetega, mille eest põgenesin oma mälestustes.

Vaata oma tunnete taha - mida Sa leiad sealt – mina ei tahtnud solvumisest lahti lasta. Solvumine oli aja peatamine lootuses, et suudan oleva teistsuguseks muuta – tahtsin olevat teisiti kogeda. Uskumus, enese sees - kui olev ei ole minu poolt kontrollitav, siis olen ma ohus – ootamatute tunnete kogemine. Seega, oli vajadus muuta olemas olnu ja olev teistsuguseks – teha iseenda jaoks ohutuks. Tuli muuta jooni, mustreid, lõhkuda sidemeid, pugeda vahele, jääda silma, äratada tähelepanu, nähtamatuks muutuda, vaikida, olla asendamatu ja vajalik jne.

Minus on olnud kaks poolt - hirmunud laps, kes kogedes ennast hüljatuna, on vajanud kohta, kus tunda ennast turvalisena – vajasin nimelist paika - enese juuri. Loov jõud, kes on vajanud vabadust kohtades, mis ahistas ja seadis piire. Vajadus, avanedes, luua sellest, mis oli olemas, kohas, kus seisin. Soov sündida kordumatuna. Vajadus sündida kordumatuna – siis ei jää varju ega ole asendatav. Üks pool loomas vabadusest, teine pool loomas enesele antud ülesannet täites. Loomingu erinevad tähendused, allhoovused, mis märkamatuks jäädes, muutsid tulemuse tähendust. Üks pool  tegemas kõik, et leida ja kindlustada enesele vajatud kohta - teine pool andmas endast kõik, et hoida ennast eemale lõksust - enesele kuuluvast kohast.

Milline oleks olnud hetk, kui ma ei oleks selles, midagi tahtnud, midagi vajanud, midagi kartnud, millegi vastu protestinud või iseennast kaitsnud ajal, mil midagi jäi puudu, midagi olin kaotamas või oli see juba minult „võetud”?

Vaatan ajas tagasi ja taas reageerin, kuid teen seda – huviga, head soovides, rõõmuga, toetusega, avatusega, võimalusi nägevana. Mul ei ole midagi kaotada ega karta – mina loon enese elu olevas hetkes, mina ise valin oma mälestused. Näen ja tunnen enese sees seda, mida valin näha ja kogeda - see on, enese poolt mälestustesse kirjutatud, minu aja lugu.

Marianne

01.07.2022.a