Kui esitada enesele küsimus – Kus ma olen? - siis paneb see õlgu kehitama, sest ollakse ju seal, kus parajasti ollakse. Kuid tõsiselt – esita enesele küsimus – Kus mina olen? Leia ise ennast üles – Sa ei pruugi olla elavas hetkes, vaid kusagil mujal – ka aegu tagasi. Vaata enese sees olles seda, mida Sa teed, kus Sa oled ja miks Sina seal oled? Kas Sa ootad või põgened? Kuid põgenedes ootad ja oodates põgened? Mille või kelle eest sa põgened? Mida või keda Sa ootad? Mida või keda sa kardad?
Öeldakse, et inimene on ennast ära kaotanud, kui ta on nähtavalt tasakaalust väljas, ei ole mõtetega kohal ja justkui lendab kusagil mujal. Pidevalt midagi juhtub ja toimub, asjad kukuvad või kaovad. Tunded lahvatavad ja kustuvad hetkega, põletakse särinal ja kustutakse vaikusesse. Ollakse ja ei olda ka - energia on kakofooniline. Ennast ära kaotanud inimene, olles seal, kus ta on, on seal, kus teda ei ole – ta on jäänud enese seljataha.
Pealispinna toimetused, argine rutt, tahtmiste tagaajamine, vajaduste rahuldamine – see on enese pidevas liikumises hoidmine. See on peatumata ja mõtlemata, eesmärkide järgi, tunnete ajel tehtud otsuste täitmine. Enese tegevuses hoidmine on automaatne käivitumine ja reageerimine. Sellisel moel minnakse veel rohkem paigast ära, sest viiakse ise ennast paigast ära – iseendast kaugemale.
Kui kummina tõmmatakse ennast pingule ja justkui venitakse välja – edasi, ikka edasi – ise endast kaugemale ära. Kusagil on viimane piir ja kumm enam ei veni – korraga ollakse tagasi seal, kus oldi. Kaotatakse kõik see, mis unenäos olemas oli – vahepealne aeg on vahelt kadunud ja kohtutakse ise endaga.
Marianne
13.01.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar