reede, 14. jaanuar 2022

Milles olen osa

 


Mäletad, kuidas Väikevend igatses enesele koera? Ta küsis ema käest hinnangut enese väärtuse kohta - „Kui kallis ma olen?” Vastust kuuldes, palus ta võimalust saada osa sellest suurusest endale. Enese väärtusest osa enese jaoks kasutades, oleks ta saanud endale sõbra osta. Väikevend vajas oma sõpra, sest kõikidel teistel oli olemas keegi, kellega koos olla. Kui Väikevennal oleks olnud koer, siis ei oleks ta tundnud ennast üksikuna.

„Mina ei ole osa - Mina olen hüljatud - Mina olen väärtusetu - Mind ei taheta” jne – need on tuttavad väljendid, mida kogetakse ehmatavalt reaalselt. Need väljendid on, Maailma ja kogemusi tõlgendades, enese otsused, mis püsivad mõtetes, lipsavad vahel välja suust ja salvestuvad valutavas hinges – enese olulisuse kogemine, ühises olemises, on vastavuses ühiste ressursside kasutamise võimalusega, enesele vajalikul hetkel, enesele vajalikul moel. Hoolimata vanusest, sugupoolest, tervislikust seisundist, kuuluvusest, rahvusest, oskustest, isikliku vara suurusest jne on inimese jaoks eluliselt oluline vabadus, ise valida olemas olevast vajalik ja seda kasutades, tagada enese eluks vajaminev, turvatunne ja areng. Kuid sageli saadab inimest, muserdavaid jälgi jättev, vastupidise korduv kogemine.

Oma aja alguses ollakse justkui oma vanemate omand – nemad on need, kes otsustavad selle üle, kas pidada soov või vajadus vajalikuks või mõttetuks – antakse, vanematele sobival ajal ja moel, või jäetakse ilma. Perekonnas, lasteaias, koolis, tööl, elukohas, avalikus ruumis, ühingutes ja seltsides, ühiskonnas - kõikjal on sama mudel, sest seadused ja raamid on paigas. Ei ole, iseenda olemise, olevikuga tasakaalustamist, vaid paigas on kindlad rahavoo omajad ja kontrollijad, kellaajad, määratud kohustused ning kokkulepitud hinded ja tasud. Ei loe see, mida hetkes vajatakse, vaid see, mida peab ja saab. Tavaliselt ei ole ümbritseva jaoks argument see, mida ütleb inimese enese tunne ega see, mille järgi on temal vajadus ning, mida ja kuidas ta tahaks just nüüd proovida ja kogeda või mitte. Selle jaoks ei ole sageli aega, kohta ega vajalikke ressursse.

Tegelikult on kõik, Maailmas olemas olev, ühine Inimeste ressurss, kuid see ei jagune vajaduste ega soovide järgi, sest siis sünniks puudus ja kaos – väidetavalt ja tõestatult. Kaos sünnib, kui igaüks vaatab ainult enese mätta otsast, seab ja astub oma samme oma tahtmise järgi ning hirmudest ja vajadustest lähtuvalt kindlustaks oma olemas olemist. Selline anarhia on välditud, sest kõik osad ühisest tervikust ei jagune kõigile - neil on olemas omanikud või on nimetatud kindlad isikud kasutajateks või väärtuse eest vastutajateks. Seega, ei ole kõigile kättesaadav võimalus luua, iseendast alates suure Maailmani välja, ühise ressursiga, mis iganes enamat.

See, mis kokkuleppeliselt on ühine, seda jagatakse, väljavalituile, reeglite järgi ja olulisuse järjekorras. Kõikjal üleskirjutatud eeskirju ei ole – seal tuleb küsida ja midagi vastu anda/ teha. Vahel saab vajamineva vajalikul hetkel, kuid üsna sageli kogetakse ilma jäämist ja seega välja jätmist – on, kuid mingil põhjusel ei ulatuta vajaminevani. Kui inimene kogeb ilmajäämist ja seega väljajätmist, siis ta pingutab oma olemist, et maksta iseendaga – tal tuleb suurendada enese väärtust nende silmis ja jaoks, kelle otsused ja teod jagavad vajaminevat – ka hellust, hoidmist ja armastust.

Nn tavalises olukorras see toimib, sest leidlikud ja kohanemisvõimelised inimesed kompenseerivad vajamineva, millegi muuga või kasutavad enese varusid. Kuid vajaduse suurenedes ja puuduse süvenedes võib inimene jõuda kriisi. Kriis saabub siis, kui inimesel endal ei ole enam, enese jaoks, vajaminevaid ressursse ega ka võimekust mujalt saada. Kriisi jõudnud inimene on võtnud enese arvelt ära rohkem, kui vastu saanud – tal puudub toetus enesena olemise jaoks.

Kui endal ei ole enesele vajaminevat, kuigi ollakse olemas ja midagi ka teinud/ andnud, kuid kättesaadavast ei jätku puuduse kogemise kaotamiseks või ei jää seda üle inimesena olemise või inimesena edasikasvamise jaoks, siis kaob elult mõte ja tulevad päevavalgel uputavad uskumused – väärtusetu, mõttetu, hüljatud. Mõtte kaotanud inimesele tundub täiesti reaalselt, et temal ei ole mõtet enam edasi elada. Tal ei ole enam vajadust edasi elada, sest tal ei ole võimalik endale antud ülesannet täita.

Selleks, et saada ühistele ressurssidele paremini ligi, tuleb kuhugi kuuluda – koonduda ühise eesmärgi taha või sildi alla. Olles sees ja koos, tuleb anda panus, et saada vastu see, mida enesel ei ole. Kui oldakse väljas, siis ei olda oma ega saada osa - selge. Kuid, ressursse ei pruugi enese jaoks saada ka siis, kui ollakse osa ja kuulutakse kokku, sest ka selles kohas on reeglid ja astmed – olulisuse järjekorrad ning ikkagi keegi otsustab, kellele ja kui palju. Kui ei saada, enese jaoks vajalikku osa, siis tundub, et olles osa ei olda tegelikult osa.

Kui inimesest saab täiskasvanu ja iseenda eest vastutaja, kes käib tööl ja loob enesele oma perekonna, siis ta kogeb, et ikkagi ei ole ta alati ja kõige jaoks piisav. Temas ja temal on vajadused, mis vajavad rahuldamist ja unistused, mida sooviks täita, kuid Maailm on nii seatud ja toimiv, et nähtav ja olemas olev ei ole alati tema jaoks olemas. Selleks, et saada ligi ühisele ja ise otsustada jagamise järjekordi ja suurusi, luuaksegi erinevaid ühendusi – ühes olemisi ning selle soovi täitumise lootuses meelitatakse inimesi poliitiliste jõududega liituma.

Inimesed astuvad, vabatahtlikult ja ka teist väljapääsu nägemata, nimelistesse kastidesse - sellega teevad nad teiste ja eneste vahele vahe. Kastis olijate ühine jõud on tugevus, et hoida ühiselt loodud suurused ja võimalused endale. Poliitiline jõud on võim, et võtta, teistes kastides olijatelt, võimalus kontrollida ühist vara, sest kui kõigile ei jätku, siis tuleb jagada tervik osadeks ja enese osa sellest, peab saama nii suureks, et sellel oleks võim ja jõud omada kindlat kontrolli terviku loodud ja omanduses olevate ressursside üle.

Kõik ei taha ega saa kuuluda kastidesse ja seega võivad nad omada justkui määramatut vabadust, kuid selles vabaduses on neil võimalusi ja võimekust täpselt nii palju, kui enesel, selle teostamiseks, ressursse on või iseennast kasutades osatakse hankida. Kui ühise ressursi kasutamise võimalusest ilma jäänud inimene kogeb, et kõige jaoks ei saa ning alati ei ole, siis jäävad mõtted elluviimata, teod pooleli - enese loominguline sünd on saanud takistuse – inimene ei saa astuda sinna, kuhu sooviks. On soov proovida, sest nähtud võimalus on kui uks, mida soovitakse avada, et kohtuda sellega, mida veel ei ole loodud ega kogetud. Kuid iga võimalus ei tähenda alati vajadust. Võib küll olla ka vajadus, kuid sammu elluviimise teostamine ja ka jätkusuutlikus sõltub sellest, kui suur on ressursse kontrolliva ja käsutava poole vajadus.

Meie – ei ole nimeliste kastide sisud, vaid inimesed ilma piiride ja vahedeta. Meie on see, kus iga osa on oluline. Iga osa olemine on oluline. Iga osa kasvamine on tähtis tervikule. Kui osal enesel jääb puudu, et kasvada ja areneda edasi, siis ta saab ta kasutada ühist olemas olevat, sest iga osa on oluline terviku jaoks. See, mis inimesest enamana sünnib on oluline kõigi jaoks. Ühes on olemas kõik ja üks loob osana kõigile.


Marianne

14.01.2022.a

Kommentaare ei ole: