Hallid varjud,
valguse varjus,
kaldale uhutuna
rannakivil istumas,
kobaras konutamas.
Vesi viis endaga elud,
kuid Hinged,
edasi nemad ei saanud.
Valget valgust tunneli lõpus
puudutama ei ulatanud.
Puudus pimeduses valgus,
jäi varju uue tee algus -
nii jäädi paigale.
Aegade hämus
on vetevood eksinuid neelanud,
enda alla mattes,
kehad vastu võtnud.
Need, kes valguseta jäänud,
saamata või tahtmata,
edasi minemise võimaluseta,
olid jääma mõistetud.
Vaikides istusid,
aegajalt nihkusid -
ruumi tulijatele tegid.
Valgus tuli ja seisis,
hallidega oli ühes.
Ta ei mõistnud ülesannet,
selgitavat lugu küsis -
ootas märguannet.
Ta korduvalt tagasi pöördus
ja lõpuks enese osa mõistis -
valguse süütas
ja laternad kätte jagas -
Valgusel saatel
hallid edasi astusid.
Vaikne laine loks,
tasane tuule emb,
seisnud ajale
lahendus leidus.
Hallid varjud valguses -
nähtamatuid nähes,
olid nad olemas.
Oma aega lõpetades,
jalge alla uus laotus.
Marianne
17.01.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar