Ahvatluste puu

 

Kõnnib Inimeselaps ilmas -

ta käib ringi ja kaotab

oma olemisi,

kogemisi ja uskumusi.

Ta kaotab seda,

mis olemas oli,

kuid korraga enam ei ole,

ta kaotab isegi seda,

mida omanud pole

ja vahel, kaotab ta ära,

ka iseenda.

Ära kaovad asjad,

raha, aeg ja teed,

kõrvalt inimesed,

ka enese olemine -

kui ei saa olla see,

kes tahetaks olla -

kaotajat jääb saatma kurbus,

seltsiks igavikuline igatsus,

kaotatu kättesaamatu ihalus.

Ahvatluste puul

näivad kasvavat

kõike lubavad õunad,

kuid on hetki,

mil maitse petab,

kui punane vili

on meeli pettev illusioon,

kui kellegi teise käsi jõudis ette,

kui ise ei ulatanud hüpata üles.

Viljad on puu peal -

nad on olemas,

kuid neid ei saa

enese omaks teha.

Kaotus on tunne,

et see, mis oli kord olemas,

see ära kadus,

ise pillatud sai maha -

tühjana olevad pihud

kaotuse ette näitavad .

Midagi ära kaotades

hüljatuna seistakse -

ära kaotanuna

tuntakse end ohvrina.

Miks valib inimene kaotuse

selle asemel,

et olevas või olnus,

näha võite?

Vajatakse tagasi

või kätte saamist,

et oleks samal moel,

kuidas oli siis, kui oli,

või kuidas oleks saanud olema.

On raske lasta lahti sellest,

mida enesel ei ole -

see on jonn,

see on hirm,

see on vajadus,

enese sundus -

Mina pean,

Mina tahan,

Mina vajan

seda kogemust

kuidas on,

kui on -

seda tahan endale!

Kuhjaga täis tundeid

on ahvatluste puu,

okste peal rippus

magus enese pettus,

näiline illusioon,

tähelepanu vajadus.

See on enese uskumus,

et kui oleks olnud,

siis ei oleks seda, mis oli

ega nii nagu on,

vaid oleks parem olemine,

parem enese kogemine,

parem omamine,

parem tundmine -

palju parem, palju lihtsam, palju ... ja palju ... .

Mis oli see,

mille võtsid kaasa,

mida kogesid,

kui edasi astusid

näe seda – näe ise ennast.

Kaotamise valu

on leinamise protsess -

see on enesena kasvamine

ise endale andeks andmine -

olnust lahti laskmine.

Marianne

11.01.2022.a