Kui enese alguses kuulub inimene kindlalt kellegi juurde ja kuhugi ning hoolimata sellest, kuidas ta sobib või ennast tunneb, ei saa ta kõiki kohti, igal ajal ega inimesi ära vahetada, teiseks muuta ega ise ära minna. Oma hilisemas ajas ta saab rohkem, kui varem, kuid tema ise on see, kes jääb kohtadesse ja inimestesse kinni nii nagu ta oleks mõistetud igavesti kuuluma ja kokku jääma. Inimene jätkab, silmad sulgenuna, enesele ja Maailmale valetades ning ennast salates, kinni hoidmist.
Inimene hoiab, oma valikutest, väga kõvasti kinni, justkui ei oleks teisi võimalusi olemas. Selleks, et oma elu elamisega toime tulla – proovib ta muuta kõrvalolijaid või ümbrust. Kritiseerib, arvustab, vihkab ja astub vastu. Peidab ise ennast ära, proovib mitte tunda. Annab enesele aseaineid ja tegevusi. Müüb ise ennast. Kogedes, olevat valena, tunneb ta ennast ohvrina. On halb olla, kuid ikkagi ei lase ta lahti, sest tema vaatenurk, aja sees, on jäänud samaks – Ei saa! Peab! Ei ole valiku võimalust/ vabadust! Just selliste, huvitavate, vaatenurkade omanikuna, ei saagi inimene midagi ära teha ega mitte kuidagi ise ennast päriselt ära aidata.
Oma vanade uskumuste toel jätkab inimene olemist. Ta on oma valikute külge kui kinni liimitud, sest enese tähenduse järgi on ta kokku seotud. Ta seisab, väljapääsu nägemata, seljaga vastu ust ja on lõksus – tema ise valis, oma elu, iseendale. Jah valis, kuid inimene ise on see, kes omab vabadust valida. Kuid, julgemata valida ja oma valikute tagajärgedega kohtuda, nõuab ta, selle asemel, teistelt ja Maailmalt - muutuge ja muutke, sest siis on olemas võimalus, et ta saab jääda. Inimene saab jääda st ei pea uuesti valima, kui vale on ära kadunud.
Selg vastu ust seistes, on inimene oma olevikus lõksus – tal ei ole valikut, sest see on tema elu. Inimene otsib ja proovib erinevaid lahendusi, kuidas olevat ära muuta, et selles olemisega toime tulla. Inimene kannatab, lõhub ise ennast ja teisi, süüdistab või annab alla. Ta püüab meeldida, võitleb, enese eest, teiste vastu, ennetab, valetab jne – need on erinevad strateegiad, kuidas ellu jääda ja teisi muutuma panna.
Inimene veab ise ennast, enese alguse aja aegadest edasi. Tema ise on see, kes vahetab, oma tähelepanu pendlil pooli - Mina ei saa – Mina saan, Minul ei ole – Minul on, Mina olen – Mina ei ole. Tagasi ja tagasi – kui on kaks kindlat valikut, siis ongi kaks valikut.
Jõuame nüüd olevasse aega kohale. Siin on olemas sõnad - Ei pea – Ei ole vaja. Ei pea kinni hoidma sellest, mis on enese jaoks vale. Inimene saab vahetada, vastu võitlemise, vaatlemise vastu välja. Lasta olla sellel, mis on, sest kui olev sobib või ka ei sobi teistele olijatele, siis on see nende valik ja nende lahendused olukorraga toime tulemiseks. Kui inimene on see, kes ei tunne ennast hästi, sest katsed, ise ennast kaitsta ning ennast ja väljaspool olevat muuta, ei ole andnud tulemusi, siis ei ole see temale. Tema võib ja saab valida/ vahetada kohta, olemisi ja seltskondi. Tema saab valida, sest on olemas valiku vabadus. Inimene ei ole kinni seotud ega kuulu kellelegi.
Mis on oleva tähendus, miks olev loodi ja kellele – kui see ei ole oma ega taheta olla samasugune selline ega teha seda sama, mida ja kuidas tehakse ning ollakse, siis on olemas valikuvabadus – võimalus valida. Kui jäädakse, siis tuleb austada teisi ja mängida võimaluste kohaselt ja olemas olevate reeglite järgi. Olijatelt ei pea nõudma, et nad muudaksid või muutuksid, kui see on neile sobiv olemine, tegemine. Inimestes on erinevused ja neil on erinevad tegemised, olemised.
Inimene usub, et kui ta valis midagi välja, siis ta peab jääma ja hoidma. Kui ta juba on, siis peab olema ja tegema. Ei pea. Elu on proovimine, erinevate tegevuste ja valikute vahelduv valimine. Kuidas ära vahetada, ära minna, ära öelda? See on valikute küsimus, sest on teadmine, et ära minemise või paigale jäämise eest tuleb maksta oma hind. Mis on see, milleks ja kui palju ollakse valmis?
Inimese rahulolematust, oleva ja olemisega, põhjustab see, kui, enda olemisele ja endast antavale, vastu saadav ei tasakaalusta enese lugu. Kui inimene ei tunne ennast hästi, siis jääb tal midagi puudu või üle. Kui korduvad katsed olukorda enese jaoks korda teha või ise ennast tasakaalu viia, ei anna tulemust, siis on olemisest saanud oleluse eest võitlemine. Enese energiat ära andes, et kohast kinni hoida – inimene tõestab, võitleb, vastandub, muudab, ta hoiab ennast eraldi ja määrab ennast, millegi nimel, olema.
Ennast vabana tundmast takistab hirm oma rollist lahtilaskmise ees. Inimene kardab sellest tulenevaid muutusi. Oma hirmus näeb inimene lahti laskmist, kui rollikaotust – tal ei ole enam seda, mis oli või ta ei saa seda, mida lootis saada. Hirmu tundev inimene ei võida sellest, kui tal on valiku vabadus, sest ta tahab olla edasi, et oodata ära see hetk, mil ta saab jääda edasi. Mida rohkem ihkab inimene vabadust, sest rohkem vajab ta põhjusi, et jääda. Mida rohkem peab inimene jääma, sest katkisemana ta ennast kogeb.
Kaotaja vaatenurk on ohvri oma – kui teised ei hoia teda kinni st ei muuda iseennast ega Maailma, siis järelikult teda ei väärtustata. Ohvril ei ole väärtust enese silmis – ta ei ulatu pendli vastaspoolele. Tegelikult ei ole küsimus hoidmises ega väärtuses, vaid selles, et erinevates kohtades olemistel ja erinevatel inimestel on omad tähendused ja eesmärgid – ennastkaitsval ja hirmutundval inimesel puudub turvatunne ja seega ei ole ta valmis neid vabaduse ega võimalustena kogema.
Inimesel on võimalus valida. Keerata ise ennast näoga ukse poole ja avada see – tal on võimalus astuda välja, kui ta vaid seda soovib. Inimest takistab, vabadust nägemast, enese kogemine – Mina olen olemas. Inimese valiku vabadus seisneb teadmises – Mina olen olemas.
Marianne
25.01.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar