Kolmapäev, 5. jaanuar 2022

Kellel on õigus Ohvri rollile



Jahmume hetkeks paigal, kui kogeme teise inimese poolt valitud, vastu astuvat, reaktsiooni meie olemisele, valikule, sammule. Möödub õhuke sekund ja tundeid vallandades valime ka ise, vastu astudes, reageerida, kuid nii ühineme lõhkuva energiaga ja kasvatame selle suurust, et vallandada pinge, mis vastu astuja sees olemas oli, eneses kasvas ning kahe vahel võimendus.

Kui saame teise reaktsioonist haiget, see tähendab, et tunneme ennast puudutatuna ehk solvununa, siis tahame teise kõrvalt ära ja eemale. Kui tahame taga ajada oma õigust, siis reageerime viimse võimaluseni. Kui solvume ja teise rünnakust jahmununa jäätume, enese sisse, vakka või kaotame ehk jääme all, siis teeme plaane edaspidiseks – otsustame, ette ära, enese tegevuse järgmisel nn huvitaval kohtumisel või siis selle vältimiseks.

Teeme ennetavat tööd, sest kuna teine ei ole usaldusväärne - too ei suutnud või ei tahtnud oma tundeid taltsutada ehk ise ennast kontrollida, siis otsustame ta kõrvale jätta ning endast eemale hoida või selle võimaluse puudusel, ise ennast kontrollides, olukorda kontrollima hakata. See tähendab, et enam ei tee nii nagu tegime, enam ei vasta nii nagu vastasime, enam ei ..., enam ei ... jne. See on tegutsemiskava, kuidas vältida taas kogemist.

Lahendust järgides võtame iseendalt vabaduse ning paneme ennast strateegilist mängu mängima. Teeme kõik selleks, et ennetada ja säilitada rahu püsimist – näilist rahu pealispinnal, sest enese sees kogeme endiselt ebaõiglust ja loo lahendmatust. Kange tahtmine on vastu astuda ja õiglus jalule seada. Loomulik soov on olla vaba ja ehe – olla iseendana – väljenduda, küsida, reageerida nii nagu see enese seest tõuseb ja just sel hetkel, mil olemas on. Öeldes, ise endale - PEAB, sunnime ennast mängima rollis.

Mis teisel viga oli, et ta tunnetega vastas? Mis endas viga oli, et sellist reaktsiooni kogesime? Kumb pool on see, kes ennast kontrollima ja vigade parandusi tegema peaks? Kas muna oli enne olemas – tüli tõusis, sest puudutati või oli enne olemas kana – selline vastus tuli, sest kana sees oli juba ärganud tunne?

Ega see, mis teise inimese sees olemas on, ei kao ära siis, kui järgime plaane ja enam ei tee, ole, ütle ega reageeri „valesti”. Ei ole vahet, milliseid valikuid ka valime, sest me kohtame reaktsioone ja reageerime neile vastu, et olla iseenda ja teise jaoks kohal. Anname ise endale ja teisele võimaluse õppida. Kui reageerime teisele vastu, siis on teema ka meie oma, kui oleme kohal aktiivselt vastureageerimata, siis anname teisele võimaluse avaneda. Jättes kutse mängule vastuvõtmata, tuleb teisel avatud enese sisse vaadata ja leida lahendus, kas kohtuda iseendaga või peita ennast uuesti ära või jätkata süüdlase otsinguid.

See, kes teise vastu reageerib, tunneb ennast Ohvrina. See, kes kogeb vastu reaktsiooni, tunneb ennast Süüdlase ja/ või Vaenlasena. Kuna mõlemad pooled kogevad vastu astuvat reaktsiooni, siis vajavad mõlemad Ohvri rolli. Kuid, Kes on siis Ohvrite vastaspoolel? Kas enne oli muna või kana – kas enne oli Ohver või oli esimesena Süüdlane ja/või Vaenlane? Kes on, kelle Ohver? 

Ohver ja Süüdlane ja/või Vaenlane on ühe tähelepanupendli vastaspooled - kui ollakse üks, siis ollakse ka teine - Mina ei ole Süüdlane ega Vaenlane, sest Mina ei ole Ohver.


Marianne

05.01.2022.a




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar