esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Rollide maagiline Maailm XXI – Olemise vormid III

 


Tänase aja sees on olemas koht, kus on võimalus ühe hetkega olla justkui kõigest olevast osa, saavutada tuntust ja kogeda sellest tulenevalt tähelepanu. See on neti avarus – erinevad keskkonnad, kus, näidates ennast, kogeda erinevaid vastureaktsioone. Tählepanust sõltuvuses olevana kasutan neid. Panen seintele positusi, laen üles pilte, kirjutan sõnu – avaldan arvamust ja meelt. Olen nähtaval ja seega saan tähelepanu osaliseks.

Olen tähelepanust sõltuvuses, sest vajan olemist enesele vajamineval moel. Mida rohkem on laikijaid ja ka sõnades kiitjaid – seda suurema hoo saab sisse minu Mina – kuna teised annavad selleks oma osa, siis on mul jõudu olla enese poolt soovitud ja ihaldatud Mina. Mida rohkem on seda vaikust, milles puuduvad pöidlad ja sõnad, siis seda sügavamale vajun, sest minust endast ei piisa, et hoida ennast soovituna – tähelepanu, mille, mina ise, iseendale suunan, vähendab minu Mina ja muserdab minu oelmist.

Tahan, et ma ei kogeks vaikuse tühjust, vaid seda, et teised jääksid alati alles – andma igal järgneval hetkel lisa. Kogedes õiget tähelepanu, hoitaks mind tundmas vajaminevat. „Mina olen ..., sest Minul on ...” – selles on lootus ja ootus, et järgneva postitusega ühes saan olema ja oma jääb püsima, kuid kogen taas, et Mina ei ole, sest Minul ei ole. Haigutavas vaikuses ja enese tunnete sügavuses, mina olen see Mina, kes ma ei taha olla, sest Minul ei ole seda, mis muudaks Mind teiseks – kuid teised ei vaata mind minule vajalikul moel.

Mina ise olen see, kes on loonud iseendale uskumusependlid ja pendlina olles ongi kaks võimalust – on ja või on ei - olen/ ei ole. Olen või ei ole erineval määral – olen või ei ole rohkem või vähem. Mida kõrgemale tõusen, seda sügavamale vajun. Mida sügavamale vajusin, seda rohkem vajan enesele juurde ja kohe, et tõusta kõrgusesse tagasi – püüan teise pooleni ulatuda. Tähelepanu vajadus suureneb. Kuid pendel kiigub, see ei püsi paigas ühe poole peal – tunnete jõul liigub see ühest teise – tagasi ja tagasi. Kuid ilma õige tähelepanuta tunnen ennast kinni jäänuna - soovimatuna olema mõistetud. Kuid mina tahaksin jääda püsima - jõuda selle kohani, kus on kogu-aeg hea ja õige – olevas vormis. Seega on iga tagasilangus pettumine, sest oodatu jäi saavutamata. Seega tuleb uuesti püüda, leida oskus, tegu, võimalus, mis tooks endaga vajaliku tähelepanu ühes ning annaks kaotatud olemise tagasi. Selles hetkes, kus tunnen vajadust, kuid kogen, et ei ole, sest ei saa, olen hüljatud ja ohver.

Mina ise kiigun, sest vajan Hüljatu rolli ühisel laval, vajan Ohvri rolli, vajan Vaenlasi vastu mängima, kuid ma ei saa olla, kui teised ei näe mind rollina – tähelepanu – tähelepanu – tähelepanu. Saan selle, mida teised ei saa ära võtta - see on Minu – Mina rollis olemine. Minu enese ettekujutus maalib ja loob elavaks tõetruud pildid sellest, miks teised mind ei vaata ning selle, milline mina nende teiste arust olen ja ka selle, mida nemad mõtlevad ning minu pärast ja vastu tunnevad. Sellisena vajun üha sügavamale soovitu vastaspoolele – unistuste Mina libiseb kindlalt eemale ja jääb käeulatusest välja. Ühegi saadava tähelepanu kogus ega kvaliteet ei ole kunagi piisav selle jaoks, et kustutada minu enese poolt loodud Maailm – mind ennast minu enese silmade läbi ja tunnete poolt värvituna nähtuna.

Tunnen masendust ja viha, kurbust ja solvumist – Mina ei taha olla see, kes ma olen, kuid ma ei saa sellise tähelepanu osaliseks, mis võimaldaks mul iseennast teisena tunda ja olla see, pendli teisel poolel olev, teine Kes. Ma ei õnnestu, taas ei ole ma piisav, õige, ilus, hea, vajalik jne – need on põhjused, see sest, miks minul ei ole ja seega mina ei saa olla – Mina ise olen enese loo Vaenlane, Süüdlane ja Ohver.

Saadav tähelepanu ei muuda mind teiseks, kuigi usun, et just selle abil saan ma võimaluse näha ennast soovitud moel ja tunda ennast ise endana hästi. See on minu enese tähelepanu pendel - kui on väljas, siis on ka sees ning kui väljas ei ole, siis ei ole ka sees. Millises aja hetkes ma kinni olen – millise aja hetke tõlgendus on jäänud mind saatma? Kasutasin väikese lapse tähendust ja lahendust – ajast, mil mina ise ei olnud iseenda jaoks veel piisav. Kasutasin seda lahendust, mis oli tolle aja võimalus ellujäämise nimel – püüda ja omada õiget tähelepanu. Edasi kasvades ei ole ma edasi kasvanud kohast, millal tunnetetasandipendel sai loodud. Seega ma ei otsinud algust, vaid olin sõltuvuses tähelepanust.

Aeg viib ajas tagasi – Täna olen võõral maal võõras – see tähendas oma ajas tagasiminekut sinna kohta, kus olemine st minu ellujäämine sõltus teistest – alateadvus teadis lahendust ja andis ülesande olla õigem, parem, vajalikum, väärtuslikum – uskudes, et suutes kõike seda olla, võin ja saan olla – jääda siia see tähendab - jääda ellu.

Sellisena, millisena mina ise oskan/ tahan/ vajan ennast näha, sellisena ise ennast ka loon. Kuna elasin uskumises, et olen kaotanud, siis tahtsin kaotatut tagasi saada – seega tegin kõik selleks, et korrata olnut ja seal omada vajaminevat. Keerates ennast olevikku ja vaadates seda, kus olen ja sinna, kuhu astun, loon olevat hetke, milles on kõik võimalik – ma ei ole midagi kaotanud ega millestki ilma jäänud – kõik on olemas selle jaoks, et luua järgmine olev hetk.

Järgmine hetk tuli ja seal olles sõnastasin – Olin ühte rolli kinni jäänud – Olin võtnud omaks ja mänginud läbi aastate Paha Inimese rollis  .... 


Marianne

03.01.2022.a

Kommentaare ei ole: