Katki astutud Hingesid ääretu laotus on täis. Veel enne, kui oskame hinnata teist inimest – võtta ta vastu kingitusena - oleme ta kiirustades hüljanud. Hülgame inimese, kui ei ole saanud teist käsutada/ kasutada nii nagu vajame ja tahame. Oleme ise ennast, hüljates, katki astunud.
„Mina ei ole piisav!” ütleb inimene ja klammerdub, hirmu tundes, millegi või kellegi külge. Enese kaotuse võimalus näib nii suur, et ei suudeta mõista seda, kuidas kõrvalolija, otsides vastust ise endale, igatseb või vajab veel midagi või kedagi. See on ebakindlus – kaotuse võimalus, et teine ei jää või ei tule tagasi, kui too leiab üles või käib kogemas seda, mida vajab. Hirmust tulenevad mõtted, vaatenurgad ja teod on korduva kaotuse kogemuse ähvardav eelaimus – ennast isetäitev ennustus, et ühel hetkel kaalukauss vajub ja ollaksegi taas see, kes on hüljatud.
Kogedes kaotust ja tundes ennast hüljatuna, on inimesel ise endast kahju. Ta kahetseb – see on viis, kuidas tulla toime teadmisega, et enam ei ole. Kahetsus hoiab inimest paigal, ootamas, et ehk ei ole otsus lõplik ja veel on alles võimalus, muutes minevikku, vahetada välja olevikus kogetavad tagajärjed. Kahetsus on enese süüdistus – kui oleks olnud, tehtud, osatud, jäetud olemata, tegemata - siis, ei oleks seda, mis on. Enese suutmatust kogedes, kasvab viha kellegi teise vastu, et saada juurde jõudu, olla olevikus oleva vastu.
Lahti laskmine tundub inimesele vahel hülgamisena, sest need on murrangulised hetked, mis tulevad ootamatult ja muudavad olemist, tegemisi, kohustusi ning saamist ja just selletõttu ei võeta sageli seda kogemust vabatahtlikult vastu. Lapsele öeldakse - „Oled suur – vastuta ise, tee ise, ole ise, saa ise!” See on ehmatav enese kaotus, kui korraga ei olda enam see, kes oldi. Kes siis ollakse?
Turvatunde tagasi saamiseks on vajadus olla hülgajaga, enese tähenduste järgi, tuntavalt ja nähtavalt ühte seotud. Hüljatut jääb saatama vajadus, saada oma olemine tagasi, senikaua, kuni ta ei ole andnud enesele teist tähendust. Hüljatu täidab ise endale antud ülesannet - ta peab kinni hoidma sellest, kes saab ja/ või tahab temast lahti lasta. Hüljatu teed tähistab vajadus - suuta olla, iga potentsiaalse hülgaja jaoks, õige, et temast hoitaks, tuntavalt ja nähtavalt, kinni.
Enese kaotuse ees hirmu tundev inimene klammerdub külge. Ta usub, et kui õieti hoida ja õigena olla ning vajadusi täita, siis minevik ei kordu. Ta püüab olla täiuslik st täita teine enesega – omada tolle teise jaoks kõiki külgi, ennetada, anda kätte soovitu, et ei oleks kohta puudusele ega sünniks ära minemise mõtet, vajadust uut jahtida, igatsuse järele astuda, kohta tühjusele ega võrdlustele. See on proov olla teise vari ja peegeldus – õigena see sama.
Ükskõik, mida tehakse, enese jälg jääb järele. See on piir, mis eraldab ühte teisest. Ka teise kõrval olles, ise endana ära kadudes, jäädakse ikkagi alles – see on enese tunded ja mõtted, olemine ja kogemine. Enese sees on üksindus, üksi olemine – enese hirmud. Neid ei saa ära kustutada ega päriselt ära kaotada, sest inimesel on elav, reaalsust vajaduste põhiselt muutev, ette kujutlus ja tema teed laotuvad, segaseid mustreid põimivate, uskumuste järgi.
„Mina ise olin see, kes ei osanud kingitust hoida. Pillasin selle katki – sain karistada. Kaotasin õige ja puhta inimese rolli – olen vale ja määritud – olin valgus, mille ise kustutasin.”
Hüljatus on enese kahetsus – kui saaks uue võimaluse proovida, ära olnu korda teha, siis jõutaks teise lahenduseni. Kahetsus kõnnib jalus – inimene ei saa muuta olnut. Süütunne riputab ennast kaela – jäädakse igavesti – halvaks, valeks, häbiks. Häbitunne sunnib ennast ära kaotama – Mina Olen! - hoolimata aja kulust ja edasi kasvamisest, jääb teo ja inimese vahele võrdusmärk.
Hülgamist kogedes tunneb inimene lahti laskmise valu ja ta otsustab - Hülgaja on vale – ning eraldab ise ennast. See on ennast kaitsev tegu – laiuv vahe ja pidav sein vahele. See tegu teeks justkui ise ennast tugevamaks ja puutumatuks, kuid tegelikult, määrab üksindusse ja hüljatust kogema. Inimene ei julge kokku astuda ega koos olla – sel juhul oleks ta, hülgamise, andeks andnud ja peaks oma mälestusest lahti laskma – hülgaja võidab.
Hüljatu mälestus, oma kogemusest, on alles, sest tema käest ei ole vabandust palutud. Seal - ära olnud hetkes, ei ole tema käest kinni võetud – hüljatu ei ole hoitud. Hülgaja läheb edasi nii nagu ei oleks mitte midagi olnud ega tema teinud. Hüljatu vajab hoidmist ja lohutust, et enese kangus leebuks, jonn lahtuks, viha vaibuks, et oleks julgust avaneda ja vaba olla.
Hüljatu ei anna ise iseendale andeks, õige, hea ja puhta inimese rollikaotust. Oma patte on raske kanda, enese vead teevad rüü auklikuks. Kantakse ise ennast, kui pattu, kahetsevat risti kaelas. Kõik teod on kusagil kirjas – seega nad ei kao ega unune. Jäetud jäljed ei ole rannale kirjutatud – meri ei uhu liiva siledaks – ei ole lootust, et olnu oli ära.
See, et inimene saab võimaluse ise ennast proovida, ei ole hülgamine. See, et vana aeg, olnu kordamine ja korduv kogemine, kui näiliselt kindel tee, saab otsa, ei tähenda hülgamist ega kaotust, vaid ise enese kogemise võimalusi. Elavaid kingitusi – teisi Hingi – ei saa, ainult enese jaoks, kinni hoida. See, mis ei ole oma, see ei ole oma. Kui enam ei hoia olnust või näilisest kinni, siis on võimalus vaadata ringi ja valida – tee läheb edasi. On olemas järgmised võimalused, proovimist ootavad lahendused – see on ise olemas olemise vabadus.
Marianne
19.01.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar