Esmaspäev, 10. jaanuar 2022

Kodaniku kohus on valida

 



Tänaseni olen olnud kohusetundlik kodanik ja käinud alati valimas. Olen teinud seda nii Eestis kui ka Soomes. Ees on ootamas uued valimised, kuid täna jõudsin otsusele – nendel valimistel ma oma häält ära ei anna. Miks? 

Ajal, mil ma olin veel väike tüdruk, siis mulle meeldis käia emaga valimistel kaasas. See päev oli eriline ja pidulik, sest sellel päeval oli puht pragmaatiline tähendus – valimistepäev tähendas hea saamist – viinerid, kohukesed, konservid, raamatud, apelsinid jne. Ka laps luges, kui hea kogust jagati hingede järgi.

Tookord, ENSV-s ehk suures ja sõbralikus NSVL-s, ei olnud suures plaanis vahet, kellele ema oma hääle andis – see läks parteile – seda oli üks ja ainus. Loomulikult said püünele valitud isiklike hüvede ja kohustuste osaliseks, kuid see oli nende töö ja tasu osalemise eest. Partei oli see, kes suunas, õpetas, kasvatas, teadis - inimene oli partei tööriist, otsuste täitja. Aega on merre voolanud, maa kodu all vahetunud ning inimestel on rohkem õigusi oma meelsust näidata ja oma vaatenurki avalikult nimetada, kuid ka täna, kui mina läheksin oma häält andma, siis saaks selle omanikuks partei.

Üsna sageli on poliitilistel erakondadel keeruline ühte meelt olla, sest vaatenurgad on nimedest ja põhimõtetest lähtuvalt üksteisest nihkes, kuid ühes asjas ollakse täna tugevalt ühel meelel – eesootavad valimised on kõigile - riigile, omavalitustele ja ka inimeste jaoks olulised. Kindlasti on iga valimine, millegi poolest oluline, sest see on ühine ära otsustamine. Minul on hääl ja olles osa, tahan ka mina otsustada, kuid ...

Kodanikuna tean, et iga hääl loeb ja igaühe panus on oluline, kuid valiku tegemine tähendaks, kellegi eelistamist ning tema paremaks pidamist. See tähendab anda oma hääl juurde sellele, kelle tegusid ma hindan ja kelle tegude tulemusi soovin tulevikus näha ja kogeda. See on mõistlik ja jätkusuutlik mõte, kuid siin on üks AGA peidus. Ma ei tea ühtegi valikul oleva, poliitilise karjääri valinud inimese, inimesenäolist poliitilist tegu. Kuidas ei tea?

Tule valima! - trükitud näod ja sõnad peaksid tegema valiku lihtsaks, kuid tegelikult ei tee. Ma näen jälle, alles valikul olnud poliitikute, pilte postidel ja taas jõuavad meie postkasti värvilised paraadfotod ja lehed, milles kirjas igasugused huvitavad väited ning lubadusi jagavad sõnad. Vabandust väga, kuid see on poliitmaailm, mis elab ja toimetab kusagil mujal, ei selles päevas, milles mina olen. Jah, on tõsi, et ma kogen erinevate valikute tagajärgi, kuid need ei ole inimnäolised tagajärjed, vaid poliitilised.

Kõndides, neti avarustes, näen ja kogen, kuidas poliitikud ja nn tavainimesed elavad erinevates kastides. Poliitikud on need, kes omavahel olles, teine teisega väitlevad, iseennast suureks kiidavad ja teisale kuulujaid kahtlase või ebaõnnestumise varjundiga värvivad – enese teistest erinevaks näitamine on kohustus ja vajadus. Poliitikuks olemine on valiku teinud inimese roll ja poliitmaastik üks suur lava, kuhu kõrvalistel ei ole asja - hääle andnud inimesed seisavad selle lava ees ja vaatavad pealt poliitilisi lahinguid, vägikaika vedamisi ja erinevaid hindu maksma minevaid nn koostöökokkuleppeid.

Tavalise inimesena kõnnin teisal - mööda omi radu, kuid kohusetundest tahaksin teha oma valiku – anda oma hääl selle jaoks, et oleks hea või sellest parem elu ja võimalused kõigile. Tahan võtta vastutuse kodukoha hoidmise ja teenuste kättesaadavuse nimel. Kuid ma ei taha valida sõnu, sest neid saab vahetada, muuta, värvida, kustutada ja unustada. Kuna ma ühtegi erakonda ei kuulu, siis poliitilistel lavadel või nende kulisside taga ma ei käi ja seega poliitikurollis olijatega ei kohtu. Inimeste kastis poliitik poliitikuna ei mängi ja kui ma teda inimesena ei tunne ega tea, siis ei ole minu jaoks vahet, kelle nime taha rist tõmmata ja seega ei ole ka mõtet pastakat kulutada ega enese ja valimiskomisjoni aega kulutada.

Poliitikukarjäär on inimese enese valik ja töö. Tööle saamiseks tuleb läbida katsed, teha teste ja osaleda vestlusvoorudes – õnnestudes ja kohale sobides, on koht tema ja sellega ühes, ametiga kaasas käivad kohustused ja oma panuse eest saadav palk. Kindla töö tegemise jaoks palgatud inimene on seotud tööandjaga. Poliitik on see, kes vajab edukana oma rollis olemise jaoks inimes(t)e häält. Poliitik on see, kes vajab valijat, sest iga antud hääl tõstab teda pingereas kõrgemale. Kuigi omavalitsus, riik või partei maksab poliitikule palka, siis tema tegelik tööandja on hääle andnud inimene.

Mina ei taha anda oma häält lihtsalt sellepärast, et poliitik on olemas. Kuigi, ka valikuid on, sest tahtjaid on rohkem, kui koha saajaid, siis mina tahan anda oma hääle selle inimese toetuseks, kes oleks ka minu hääl, kuid poliitik võtab hääli, kui arve ja see ei ole enam minu hääl – sellest saab ühe poliitilise erakonna hääl, kelle vastas on teised, ka enesele hääle saanud, parteid.

Häälte toel püünele ja tippu tõusnud poliitikud on oma parteide häälekandjad ja otsuste elluviijad. See, mida poliitlaval valitakse teha, valida ja otsustada, on poliitiline võimuvõitlus – oma partei tahte läbiviimine oma partei eesmärkide nimel. Poliitik ei räägi inimesega, vaid valijale. Poliitik ei vasta valija küsimusele inimesena, vaid erakonnana ja kuigi oma sõnade järgi teevad kõik parteid iga inimese jaoks tööd, siis saab ridade vahelt välja lugeda – Meie teeme Meie omade jaoks.

Just siin kasvabki tahe, valida välja Inimene, mitte säravaim poliitik ega kõike lubav poliitplatvorm, sest erakond on kunstlikult loodud erinevus, et pääseda võimule – ülesanne teostada valitud suunda ja seista oma platvormi ehk poliitiliste tõekspidamiste eest. Poliitik ei saa vastata inimesena, sest poliitikurollis on ta erakonna tööriist, kellel on erakonna põhimõtted ja suund – ta müüb oma erakonda – ta teeb iseendaga reklaami. Poliitiline reklaam on maailmavaate müük – valitud sõnade ja mõtete katse kõnetada tundeid, et äratada emotsioone. Mitmekesised reklaamnäod on proov hõlmata võimalikult palju ja erinevaid sihtgruppe.

Poliitik vahetab ennast inimeseks, kui ta elab oma isiklikku elu ja see ei puutu valijatesse, mida ta päriselt, inimesena, mõtleb või tahab või milline valib vabal ajal olla. Kuid huvitav on see, et arvustust leiab, takistavaks teguriks või edu loovaks, saab poliitiku inimlik pool. Poliitik jätab sageli jälje selle järgi, kui vale või õige ta poliitikuks olemise ajal inimesena on või ei ole. Selle järgi leiab ta tunnustust või saab karistada, sest just isiklikud - inimesenäolised teod on need, mille järgi partei toetus tõuseb või langeb ja isegi valitsus vahetub ning võib ja saab juhtuda, et erakond vahetab või arvab ta enese seast välja.

Poliitilisse erakonda kuulumine on võimalus saada ühiste ressursside kasutajaks. See on kast, kuhu kuulumine toob tähelepanu ja võimaluse, kasutades enamat, luua enamat, kui inimesel üksinda oma vara ja võimalusi omades võimalik. Ühiselt tegutsedes jõutakse kaugemale, saavutatakse rohkem ja nähakse Maailma erinevate nurkade pealt ühte – tervikuna. Kuid edukas poliitika tähendab ennekõike oma parteid – selle tugevust ja võimekust ja tööd just selle nimel, et säilitada enesele/ omadele võim ja omada ligipääsu ühisele - maa ja rahva - varale. Seega, hoolimata mööda läinud aastatest ja vahetunud maast, on jätkuvalt partei tähtsus suurem, kui inimese oma.

Valimised tulevad, sest seaduse ja reeglitega on nii paika pandud, et on valitavad, valijad ja väljavalitud, kes saavad endale hääle - õiguse otsustada kõikide nimel ja seda ka minu nimel siis, kui mina oma häält ei anna. Ära antud hääl ei oleks enam minu oma, sest väljavalitud ei lähe koostööd tegema, vaid omast kunstlikust erinevusest kinni pidama. Sellest tulenevalt ma ei lähe valima, sest ma ei taha anda oma häält, poliitiku kaudu, parteile, vaid inimesele, kellel on, ka võimul olles, oma valikuid, otsuseid ja tegusid tehes, esimesel kohal inimene. Kuid igal kodanikul on kohustus valida ja seega mina teen oma valiku - mina ei vali üht osa tervikust välja, sest see kasvataks inimeste vahelist lõhet.


Marianne

10.01.2022.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar