„Tule sisse,
kuid vaikselt ole,
püsi tasa ja targu,
taamal nähtamatuna -
unesid minema ajamata.”
„Tere olemast!”
see tähendab -
kusagil olemas olemist.
See ei tähenda
pauguga sisse astumist
ega unes olijate üles äratamist.
Kuid valisin -
tulla üsna kõvasti,
nähtaval olla täiesti -
sellele reageerides,
vastu astuti.
Solvunud olin,
vihane olin,
kurb ja ka hüljatud olin -
kui sundiva äratuse peale
erinevalt vastu reageeriti
ja seejärel, uksed-aknad suleti
ning taas edasi magati.
Kui oleksin tulnud
tasa ja targu,
vaikides vaikselt olnud,
siis ei oleks toimunud
vanade lugude äratust -
lendu lastud lugude sündi.
Vastutahtsi äratatu,
vastu puudutades,
astus vastu
ja paigas paigal olevaid
lugusid kordas -
see, mis peidus,
voolas välja
ja tõusis pinnale.
Magavad paigad,
unedes olevatena,
elavad magavatena -
ei taheta äratust kogeda
ega aja lugudele,
endas, otsa vaadata.
Magav aeg magab
ja ise valib,
millal tõuseb -
üleval olija
iseendaga tegelegu,
sinna mingu
ja seal püsigu,
kus ta lugusid segama ei ulatu.
Magaja ei taha kogeda
unest üles äratamist -
uni on magus embus,
vaikne unelus,
see on, sundusest vaba,
rahulik eneses olemine.
Unes ei ole sõna PEAB -
jääb enesele valik alles -
millal, kuidas ja kuhu ärgata.
Marianne
24.01.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar