Lehti lugedes
ja uudiseid sirvides,
meel läheb vahel kurvaks,
teeb haiget enese jõuetus -
Maailm ei püsi paigal,
mitte midagi ei ole jäävat.
Hõrenevad olemas olnud nägude read,
toimuvad inimeste vastu astuvad teod,
sulguvad uksed -
siin ja teisal ka,
juhtub ühte ja teist -
siin ja teisal ka,
tehakse ühte ja teist -
siin ja teisal ka,
iga aeg ja iga päev.
Mõni teade läheb mööda,
teine lugu natukene puudutab,
kolmas pilt vaiki jahmatab
ja oma aega kaaluma seab,
jõuab kohale mõte -
miski ei ole igavene.
Sisemusest tõusev hirm
avab ukse
veel vastuseta küsimustele -
Mis saab siis
ja kuidas tundub kogeda,
kui käes on aeg
ära minna enesel?
Mis siis saab,
mis siis on,
kui enam ei olegi
ega enam ei saagi -
kogeda, tunda, omada?
Enesest on kahju,
hakkab olema kurb.
Sirelililla kurbus,
mis saatmas teel,
on enese kaaslane
üksinduse hetkeil.
Mis saab siis,
kui minul enam ei ole
alles seda Mina,
kes ma olen täna?
Kui enese kaotuse ees.
siis kurbusega ühes
enam ma ei ole üksi,
vastuseta küsimustega teel.
Marianne
21.01.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar