Meil kõigil on või kunagi oli või ka tuleb elus ette olukordi, kus me väldime kindlat inimest. Kui see oleks võimalik, siis me ei kohtuks temaga üldse. Kui see oleks võimalik, siis me ühendaksime ennast temast lahti, kuigi veri või midagi muud seob ühte. Kuigi igal lool on kaks poolt, siis hoolimata poolest, tunnevad selle loo vastaspooled ennast üsna samamoodi. Teist inimest väldib see, kes tunneb, et temale on jäetud, ühisel laval, Paha Inimese roll ning teist inimest keeldub omaks võtmast see, kelle vastas olija oli kunagi Paha Inimene.
Paha Inimese tegu või olemine on see, mida ei anta andeks ega saa olematuks teha. Seda tuletatakse meelde ja see tuleb meelde, kui kohtutakse ja/ või ollakse mingil teisel moel ühendatud. Olnut tuletab oma sõnade ja olemisega meelde see inimene, kelle vastu ollakse olnud mingil moel paha. See ei tähenda, et oldaks tahtlikult olnud pahad, vaid too teine andis loole sellise tähenduse ja igakordsel kohtumisel tunneb ta hirmu olnu korduse ees. See tuleb ka endale meelde, hetk enne otsavaatamist või kohale jõudmist, sest on hirm, teise olemise ja tegemiste ees – Paha Inimene ei ole vaba, sest ta on süüdi. Mööda kulunud aeg ei ole piisav karistus, sest mälestustes elavana olev lugu oleks tehtud justkui alles.
Inimesele huvitaval moel võtab inimene üsna sageli omaks Paha Inimese rolli. See on seletus oma elu kaotustele – „Kui oleksin olnud hea, siis ei oleks juhtunud, kuid olin paha ja sellepärast sain karistada.” Tunnete jõuga väljaöeldud sõnad – „Sina oled Paha!” - justkui määravad olema ja jääma. Põlastav ja halvustav pilk, mis räägib rohkem, kui sõnad seda suudavad – tähelepanu ootamatu muutus kõrvetab ja jäätab, hülgab ja jätab välja, üksinda olema. Pahad peavad saama karistada ja Õigetel ning Headel on õigus valida oma käitumine, väljendusvorm ja soovid.
Minu elus ja ajas on olnud hetki, mil valisin midagi teha ja kuidagi olla ning selle tulemusel sai loo teine pool puudutatud. Ise ennast kaitses on ta valinud, minuga kohtudes ja seotuna olles, enesele sellise väljendusvormi, millisena ta ühes olles toime tuleb. Selline väljendusviis ja olemine puudutab minu vastu, sest see on elav meeldetuletus olnust ja sellest, mida tegin või kuidas olin – kogen korduvat kaotust. Sellel ei ole vahet, mis põhjusel kunagi tegin või olin ega ole ka minul, tänasena, teise loos kohta. Teise olemine, käitumine, väljendumine on enesekaitse, mis loob rollilahenduse, kuidas kohtumine üle elada – tema kohtub ära olnud hetkes.
Sellised lood on ebamugavad ja ebameeldivad kogeda – kui võimalik, siis jätaks vahele ja üldse ära. Selline lugu tõkkab, peal on külm viisakus, sest kui ei oleks vaja ega poleks kokku juhtutud või seotud, siis ei valitaks teha ega olla. Külm ja kõle kohtumine jätab jälje, sest teisel ei ole vaja teistsugust lahendust, sest olen juba välja arvatud ja kõrvale jäetud – oli ühine lugu, kuid ühine tee ei jätku. Kohtumine on taaskordne meeldetuletus, et mina ei ole see, kes lugu muuta saab, sest mina olin see Kes, kes tegi ja jään selleks, kuni teine pool oma lahendamata tunnetega toime tuleb.
Selleks, et inimene saaks olla Hea, Õige ja Ohver on tal vaja Vaenlast, Süüdlast – Paha Inimest. Neid rollinimesid kandvad inimesed on ühise ja veel lahendamata loo osalised. Üks saab olla, kui teine on ja kui veel ei ole, kuid on vajadus, siis otsitakse endale partnerit. Kui võetakse Paha Inimese roll vastu, siis mäng saab alata või jätkuda, sest teisel on põhjus ja õigus oma tunnetele – ta ei seisa enam üksinda laval, vaid vastasrollis olija on tema jaoks sobivas rollis kohal ja nähtav – ta saab võimaluse väljenduda.
Mina olin see Kes, kes oli Paha – olin võtnud selle rolli omaks ja ma kasutasin sama tähendust, selgitusena, oma järgnevatele kaotustele. Kuid Mina ei tahtnud olla see Kes, kes on lõplikult Paha Inimene ja just sellepärast omasin pendlit – sõnapaari - Hea (õige, parem, vajalikum, väärtuslikum) ja Paha. Kuna väline tähelepanu oli määranud mind pahaks, siis pidin suutma leida ja hoidma enesel õige tähelpanu – selle, mis näitaks mind Heana, kuid olles andnud ise endale tähenduse - Paha, ei suutnud ükski tähelepanu mind lõplikult ära muuta ja see oligi see, miks ühisel laval olles tundsin ennast ikka ja jälle Vaenlasena ning sellepärast olin ka Süüdlane ja loomulikult ka Ohver või Hüljatu, kui rollipartnerist oli korraga saanud Vaenlane.
Paha Inimene on üks võimalus – üks olemise vorm – üks roll suures mängus nimega Elu. Teadlikult valides on mul võimalus astuda sellest rollist välja. Kui me kohtume, siis ma ei võta seda mängu enam vastu, sest ma ei ole see Kes, kes on Paha. Ma tean, et meie teed ristuvad, sest oleme seotud lahendamata looga ühte. Me kohtume jälle, et leida lahendus, kuidas taastada energia vaba voolamine iseendas – anda ise ennast vabaks – valida enesele teine olemise vorm.
Marianne
04.01.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar