Sellistes kohtades, kus on olemas tähelepanu jagamine st seal on võimalik seda saada, kuid ka sellest ilma jääda, valib inimene vahel vihkamise, vahel kadestamise. Ta vihkab ja kadestab neid teisi, kes on tema kõrval ja saavad iseendina olles hea tähelepanu osaliseks. Kui inimene vajab tähelepanu, et leida iseennast üles, siis saadava positiivse tähelepanu valgus aitab tal kasvada edasi ja katsetada iseendana elamist ja olemist. Tähelepanu annab julguse olla iseendana. Need teised, kes saavad hea tähelepanu osaliseks, on kui õnnestunud nähtavad näidised, võimalikud edukana olemas olemise viisid. See on ahvatlus ja hirm - Tee järgi, ole samasugune, siis saad sama tulemuse!
Inimene ise alles ei oska olla tema ise ja ta ehk ei tahagi olla sellisena nagu need teised on, kuid ta ei tea veel, kuidas valida olla, et olla iseendana. Inimese sees on hirm, et tema ei õnnestu ega saa enesele vajaminevat valgust. Teiste kõrval seistes, võrdluses olles, tunneb ta viha, et saada enesele jõudu juurde ja olla seal, kus ta peab olema. Ta tunneb kadedust, mis varjab valu enese kaotuse pärast – teiste olemine ei ole tema kogemus.
Inimlapse jaoks on oluline see, mis on täna, sest selles hetkes ta elab ja tunneb. See, mis tuleb homme, on alles kaugel ja seda ei ole veel olemas. Inimene läheb ja tõukab teist või heidab sõna teise pihta selleks, et anda enesele teadmine - ”Mina olen kaitsenud iseennast!” See ei loe, et see ei olnud teise ees ja vastu aus, ilus ega õiglane tegu. Kui inimese hinges on valu, siis ta seisab iseenda eest, sest kui mitte keegi teine ei kaitse ega hoia teda, siis teeb ta seda ise ja täpselt nii nagu tema ise seda oskab.
Ühe inimlapse elu teeb keeruliseks see, et ta kordab kord juba leitud lahendusi ka hiljem – oma erinevates aegades, mil ta seisab samasuguses olukorras. Tema sisse salvestunud tunde kordus viib ta tagasi sinna aega ja vanusesse, mil ta enese jaoks toetava lahenduse leidis. Viib tagasi sõime, lasteaeda, kooli, õdede-vendade tülide aega, kasuvanamate saabumise hetke jne. Inimene oleks nagu ühe otsaga oma aja sisse kinni jäänud – tahtmata ise oma mälestusest lahti lasta, olnut alles hoidmas ja leitud lahendust kasutamas. Inimene ei küsi endalt, miks ta nii teeb, ennast tundena kogedes ta käivitub ja teeb.
Inimene tunneb ennast halvasti ja reageerib, et kõrvaldada enese võrdlus teisega. Ta ei taha vaadata teiste julgust, oskust olla Mina Ise iseendana. Inimene tahab takistada teist nähtavalt olemast. Ta tahab peatada teise olemise ja valib seda teha, kas hirmutades või jõuga, sest siis ei ole tal enam võimalust ennast kõrvalt vaadata ja ta saab edasi rahulikult olla, sest temal on veel aega olla. Kui keegi teine tema kõrval saab valguse osaliseks, siis selles hetkes on aeg otsa saanud - teisel on, kuid inimene jäi ilma.
Selliselt käituvat inimest kutsutakse kiusajaks. Kuid paradoks on see, et kiusaja ei oleks teinud, kui tema ei oleks tundnud, et temale endale tehakse liiga. Teistega ühes olles, seal, kus temale vajalikku jagatakse kõikide vahel, usub ta, et enesele vajamineva saamiseks peab ta enese eest võitlema. Küsimus ei ole selles, et kiusaja oleks enesele vajalikust ilma jäämas, vaid selles, et ta kord juba jäi enesele olulisel hetkel vajalikust ilma. Ta kaotab ära olnu kaotust, mis ei ole ikka veel lõppenud, sest ta ei ole seda läbi tundnud – ta väldib oma esimest tunnet ja sellepärast on ta vahetanud oma ühe tunde teise tunde vastu välja. Inimene kaitseb iseennast oma tunde tundmise eest teise tunde tundmisega. Lapsele või iseendale võib küll öelda, et kontrolli ennast ja ära käitu, kuid veel lahendamata lood on kui sügavad laukad, mis neelavad nii suure kui väikese inimese enese sisse ja inimene tunneb täiega ja reageerib ennast kaitstes Maailma peale, astudes sellele vastu.
Nii nagu igasugused asjad saavad harjumuseks, saavad ka korduvad tundelülitused harjumuseks – inimese käitumisemustriks. Mustrid saavad taas nö igapäevaseks, nende peale kasvavad maskeerimisülikondadena teised üsna samanäolised lood. Teod määravad inimesele osaks saava tähelepanu + või - märgiliseks ja ta ise enam ei mäletagi, mis, miks ja millal oli algus – ta on selle unustanud, kuid ta mäletab oma kunagist otsust – temal endal tuleb iseennast kaitsta ja ta teeb seda nii nagu oskab ja saab st kunagi ammu ära olnud ajas oskas ja uskus end saavat.
Marianne
31.10.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar