Mees – isa, poja ja Mehena

Kes oli enne, kas poeg või isa – need on inimese kaks erinevat rolli, mida ei saa olemas olla ilma teiseta – mõlemat rolli kannab Mees. Kas enne pidi olemas olema poeg, et mees saaks olla isa või pidi enne mehest kasvama isa ja siis alles sai ta poja või enne pidi mehest kasvama Mees, olles ühteaegu nii poeg, isa ja mees.

Isal on poeg, see on mees tema kõrval, kui mees on iseennast Mehena vastu võtnud. Vastu võtmine tähendab – teades, et tänane on saadud eilsest, hoida seda alles ja luues täna endast parima võimalik  anda see homsesse edasi. Vastu võtmata jätmine tähendab, et tänast tuleb Minu Omana iseendale, igavikuna kestvas tänases päevas, alles hoida. Nii, nagu oma sisemist Meest, hoiab mees oma poega.

Poeg tahab olla parim võimalik Isa – see, kes tal oli või keda tal polnud. Isa tahab ja ei taha pojas ennast näha – poeg on peegel, kelles paistavad välja iseenda head ja vead. Poeg on nimekandja, see on liin, mida mööda liigub veri. Poeg on see, kes pärides võtab vastu, et edasi viia. Poeg on tõrvikukandja – suguvõsa nime, juurte ja lugude hoidja.

Poeg on mehe jaoks peegel, kes näitab teda ennast – mehe sisemise Mehe peegeldus. Kui väliselt nähtav on korras siis ehk keegi ei vaata sisse ja kui poeg on eraldi ning eemal, siis ta ei ulatu puudutama meest. Poeg on väljas ja eemal, kui isa hoiab teda enesest lahus, sest ei näe neid ühes – isal on hirm endasse vaadata ja see takistab poega lähedale lubamast. Poeg kasvagu ja sirgugu ise meheks – isal ei ole vastutust, sest ta ei ole ise ennast veel mehena vastu võtnud.

Mees teab neid vigu, iseenda kogemuste põhjal, mida poeg võib ja saab teha – suutmatus hoida, mehe poolt tehtud, Maailma terve ja muutumatuna alles. Pole midagi, mis jääks mehele, kui tema Maailma enam ei ole, sest Maailm, mehest väljaspool, on muutunud olulisemaks, kui tema ise. Parim võimalik väljas on see, mida mees on iseenda jaoks osanud luua, kuid see ei ole parim võimalik, millisena mees iseennast, iseenda sees, loonud on.

Kui mees ei ole iseennast vastu võtnud, siis ta ei saa energeetiliselt edasi anda nime ja maaga seonduvat – kui pole võtnud, siis pole ka anda. Katkenud lülid - maad, millel on omanikud, kuid pole peremeest ja tühjaks jäänud majad, kus ammuste aega tolm ja katkised pered sees. Kui mees ei võta ennast vastu, siis ta ei austa olnut ega tulevat – temas on hirm, sest vastutus on koorem, mida ta ei oska ega suuda hoida, sest tema hoiab alles iseennast. Mehe sees on üks pisike hirmunud ja haiget saanud poisike, kes tahab, sest vajab, iseenda jaoks turvalist paika. Kuna mehel pole enese sees hea olla, siis peab see paik olema väljaspool teda – see on see Maailm, mille ta sai oma nimega kaasa ja mida ta nüüd omab. See Maailm peab tema jaoks õige ehk turvaline olema – kõik, kellest või millest lähtub oht, on asetatud sellest Maailmast väljapoole ja just sellepärast saabki sellest mehele Minu Oma.

Kui mees pole osanud luua oma naisele turvalist paika, millest saab tema enese kese, siis pole tal toetust ega pere tugevust. Ta on küll mees, kelle juurde kuuluvad tema nimega seonduvad elusad ja eluta asjad sh ka naine ja lapsed – mees on omanik. Ei ole tervikut, kui mees ei ole ise loonud Maailma, milles tema Naine saab luua, iseendale ja nende ühisele, enamat. Mehele on tema Maailm – Minu Oma – seda ei jagata, sest sellel on omanik ja see kuulub mehele st seal kehtivad tema reeglid ja sellel maailmal on tema enese poolt loodud piirid. Hirm, arm ja karistus – ise oma hirmude kütkeis olles karistab mees eksinuid, kes peavad paluma armu ja olema tänulikud selle eest, et võivad mehe maailmas viibida. Maailm on mehe oma – see on ruum ümber tema Mina, mis peab hoidma mehe turvatunnet.

Kui mees ei seisa Mehena omal kohal, siis on peresüsteemis kohad paigast ära – suhte/ süsteemi sees on erinevad energiad, sest kantakse Nimesid ja igal nimel on oma, teistest erinev, energia. Kui Nimekandja ja tema tegelik koht ei vasta nimele, siis on suhe sassis, sest ühe rollinimekandja mängib tegelikult teist rolli. Kuid tühja kohta ei ole – selleks, et süsteem saaks töötada, võtab keegi teine selle koha ja on oma rolli nimega teise koha energias. Keegi ei mõista, mis on valesti, sest inimesed on, nimed on, kuid süsteem töötab destruktiivselt – inimestel on seal see halb olla, tahetakse ära ja koos olles kestab riid selleks, et lõhkudes vale ära lõhkuda ja korralageduses kord luua – kõik tahavad oma õigetele kohtadele asetud, kuid ei saa, kui Mees ei ole mõistnud enda osa süsteemis ja võtnud ise ennast Mehena vastu. Mees on esimene ja viimane – temaga algab ja temasse lõppeb ring – see on Maailm, mille tema on loonud ja mida tema hoiab – see Maailm on ringina üks lüli erinevate aegade kees.

Oma Nime kandes kasvab pojast Mees. See, mis mehel on, ei ole tema Minu Oma, sest see, mis Mehel on, on antud läbi aegade edasi – ühelt Mehelt teisele Mehele – see on veri, nimi, mis kannavad endas suguvõsa energiat. See võetakse vastu ja antakse edasi – seda ei omata, seda kantakse tõrvikuna, et valgustada ja tähistada – suguvõsa liini lülid on terved, energia voolab vabalt ja kõik Mehed seisavad oma kohtadel.

Marianne

21.03.2020.a

SEOTUD LOOD:

Mees kingib ühes oma Armastusega Naisele Maailma
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2018/08/mees-kingib-uhes-oma-armastusega.html

Kas oleme valmis oma elu vastu võtma
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/08/kas-oleme-valmis-oma-elu-vastu-votma.html