Ühe aegade taguse mustri tagamaa

Aegade tagused otsused elavad tänases päevas edasi, inimesed mängivad korduvaid mustreid läbi, et loo algust üles leides ja loos edasi kõndides, vanas lõpus olnule lahendus leida – ootus ja otsused – rahu jõuab südametesse ja meelte rahunedes saabub selgus ja sellega ühes uus algus, sest läbi aegade kestnud lugu ei pea enam elusana alalhoidma ..

Aegade taga, 

aja sees

elas ja oli kord mees,

kes valitses,

sest maad omas.

Mees leidis naise

ja endale poja sai,

kuid aegade tuul

viis lahku neid.

Mehel oli 

nimi ja oli maa.

Mehel oli, 

kuid ei olnud poega -

maa jäi pärijata,

sest ei olnud kedagi,

kes õige nimega

ja seega polnud võimalik

seda edasi anda.

Mees ei saanud kunagi teda,

miks naine ei naasnud

ega temale jäänud poega.

Mehe süda, 

valutades, jäätus

ja mees oma Maailma

ise endasse sulges -

tema oli omanik,

sest vaid temal oli nimi.

Aegade keest 

üks lüli katkes,

kui mees 

omale kohale ei asunud

ega tõrvikut käes hoidnud -

tema olemas olevat 

edasi ei andnud.

Selle koha 

ja maa peal

vanad olijad 

hoidsid oma omale.

Uued tulijad 

võisid tulla -

nemad said loa kasutada,

kuid nimi ei olnud nende

ega maa 

võinud nende oma olla -

vahe 

oli tõmmatud ja jäetud 

inimeste vahele.

Mustrite maagiat mõistsin,

kui pilku teerajalt üles tõstes,

ja killud üheks pildiks liites,

sain aru, 

et olin olnud,

vaid ühes etenduses osatäitja.

Mustrit nähes 

ja aegade sisse,

läbi lugude tagasi kõndides -

ära olnu ise läbi elasin -

võtmeteks Isa ja Poeg – Mees.

Lõkked maa peale süütasin,

jääd sulatades, 

Maa üles äratasin -

naise ühes pojaga

koju tagasi juhatasin.

Nimed on sõnad siltidel,

et liigitada 

ja nii tehes

võib valet või õiget osutada -

inimene on Inimene

kõigi oma nimede taga.

Maad võib, 

kirjade ja registrite järgi

enese omaks pidada,

kuid tegelikult 

on oluline see,

kes päriselt 

seda Maad,

millel ta kõnnib 

ja elu elab, 

armastab.

Selle oma on nimi,

kes oma Maad

oma südames kannab,

ja selle ees 

on võtnud vastutuse -

see, mis on täna siin,

see oli eile olemas

ja anti edasi,

see,

mis on täna siin,

selle annab, 

oma maad armastav, 

Inimene edasi.

Mees on tõrvikukandja -

üks lüli aegade kees -

Maailm on tema alles hoida.

Marianne

23.03.2020.a