Tuul puhub vilistades valjusti,
merd kallaste vahele tõukab -
meri rahutult mässleb ja vahutab,
juurde voolates üha uuesti
ikka ja jälle proovib edasi -
kas suudab Maa endale allutada.
Sõites üle kivide ja kaide
vahujänesed randuvad kaldaliiva -
kivid paigal püsivad,
kaid püsti seisavad -
inimlaps tormist ilma nautides,
seisab vetepiiskade sajus.
Tuule müha ja lainete kohin
sisemist segadust harutavad,
mida suurem on väljas maru,
seda tasasemaks vaikib meel.
See kõik, mis väljas sünnib,
inimese enese kütkes hoiab.
Looduse meeletu jõud
ja tema ääretu suurus
on ühteaegu lõpmata ilusad
ja kõike purustavalt võimsad -
meri vaibub kaldaliivas
ega saa inimest kätte.
Tuul mängib sellega,
mis ette jääb ja liikvele läheb.
Seistes mastimänni varjus
selg vastu sihvakat tüve
on inimesel juured -
ta on paiga peal paigas -
üks osa kõiksuse hulgas.
Marianne
17.03.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar